Vene teater Euroopa teatri kontekstis
Tarka kultuuripoliitikat ei ole oodata neilt, kes täna Vene tüüri juures.
Euroopa teatrit pole olemas – eks katsu võrrelda soome teatrit portugali omaga. Võib-olla leiavad nad suurema ühisosa pigem vene teatriga kui isekeskis. Nii on igal võrdlejal oma peegel, mille abil süsteem üles ehitada. Minu peegel on saksa teater, millega võrdlen vene teatrit. Saksa on suur ja rikas teatrimaa. Muidugi on ka teisi tähelepanuväärseid teatririike nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Poola, Itaalia. Vene teatrisüsteem erineb tugevalt prantsuse või inglise süsteemist, seal on teistsugune teatrimentaliteet. Saksa teatrit iseloomustab tugev repertuaariteatri traditsioon, samuti traditsioonidega näitlejakool. Saksamaad võib Vene kõrval pidada režissööriteatri sünnimaaks. XX sajandi teatri näo kujundasid režissöörid. Selle fakti on mõni vene näitleja viimasel ajal kahtluse alla seadnud. Mis puutub vene teatrisse, siis siingi on raske leida ühisosa.
Jevgeni Mironov: „Aeg, mis kulub teatrijuhi kohustustele, on näitleja jaoks raisus”
Jevgeni Mironovil on käsil filmitöö Dostojevski ainetel, režissööriks V. Hotinenko. Pärast Balti gastrolle ootavad ees võtted Baden-Badenis, Roomas, Moskvas ja Peterburis. Mironov mängib 8-osalises telefilmis Fjodor Dostojevskit, on selle rolli jaoks kõvasti kaalus alla võtnud. Pesapallimüts peas, üleni mustas ja üsna poisiohtu, tuleb ta ajakirjanike ette, fotograafe ligi ei lase, grimmi pole peal. Filminäitleja asi. Nagu ka ajakirjanike tõrje. Aga kui rääkima hakkab, on rõhutatult sõbralik ja emotsionaalne. Annab 20minutise etenduse, aga teeb seda väga nappide vahenditega, nauditavalt. Jevgeni Mironov tõusis vene näitekunsti tippu 90ndatel tänu filmitöödele.
Varjaagide teekond Moskvast Tallinna ehk Vene teatrifestival „Kuldne mask” Eestis
Nõukogude ajast on meil Vene mürgitus veres, teatris Stanislavskist kohustusliku vennasrahvaste repertuaarini, poliitikast rääkimata. Seetõttu läheb uus üksteiseleidmine vaevaliselt nii teatris kui elus. Mida me nägime? Lavastuste reas oli üks paduvene (A. Ostrovski „Äike”), teine glamuurne meelelahutus (W. Shakespeare’i „Kaheteistkümnes öö”), kolmas staaride jackpot (F. Dostojevski „Onukese unenägu”) ja neljas Läti Hermanis („Šukšini jutustused”). Nii arvab eestlane.