Näitekirjanikuks õppimisega on nagu vargaks õppimisegagi: näpud peavad endal sügelema
Laur Kaunissaare: dramaturgiks ei saa õpetada, aga saab luua tingimused, kus võib dramaturgiks kujuneda.
Milliseid tekste on teatritel vaja?
Laur Kaunissaare: Lihtne vastus oleks: jahmatavalt andekaid. Pisut süüvides selgub, et vajadus sõltub sellest, millisena näeb teater oma rolli. Kui tegu on varjamatu meelelahutusteatriga, on vaja tekste, mis täidaksid saali ja teeksid tuju heaks. Kui tegu on teatri kui moraaliõpetusliku asutusega à la Schiller, siis selliseid, mis näitaksid inimesi igaveste kõlbeliste valikute ees. Kui tegu on teatriga, mis püüab tajuda transtsendentsi, siis küllap tekste, milles ei puudu ülevus. Kui teatriga, millele on oluline publiku ühiskondlik-poliitiline teadlikkus, siis ehk tekste, kus avastuslik ajavaimu analüüs saab kokku veenva väljendusega. Kui punkteatriga, siis arusaamatuid, aga ülbelt lahedaid. Tõhususe ja selguse huvides oleks hea, kui otsustataks, millised tahetakse olla. Reaalsuses kipub olema küll vist nii, et püütakse natuke kõikidesse suundadesse korraga. Sihik selgeks, tundlad teravaks. Rohkem otsida. Rohkem lugeda. Võib-olla õppida võõrkeeli.
Dramaturgiast ja dramaturgidest
Dramaturg – lavastaja kunstiline kaasamõtleja, tark mees taskus või õlg, mille najal nutta?
Dramaturgia on Eesti teatripraktikas üks hägusemaid mõisteid. Enamasti mõistetakse selle all näitekirjandust. Isegi ÕS 2006 annab dramaturgia definitsiooniks „näidendiõpetus; argikasutuses „näitekirjandus””. Tegelikult on aga selle mõiste tähendus palju põhjalikum. Õppinud dramaturgiks ja lavastajaks Inglismaal ning praktiseerinud Eestis aasta aega, julgen väita, et dramaturgia vähene mõistmine pidurdab kodumaise kaasaegse teatri arengut. Luule Epner defineerib raamatus „Draamateooria põhiprobleeme 1” dramaturgia tähendused järgnevalt: „(1) kirjandusprotsessi tasandil – ühe kirjaniku, rahvuse või ajastu näitekirjanduslik looming /.../; (2) draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria; (3) tekstiehituse tasandil – lavastuste /.../ tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna” (Tartu, 1992).
Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta näitemänguvõistluse võitjad
MARTIN ALGUS I koht – „Postmodernsed leibkonnad”
Millest on näidend „Postmodernsed leibkonnad”?
Näidendi teemaks on kaasaegsed äärmuslikud peresuhted kõrvutuses vana hea peremudeliga (ema, isa, lapsed, kodu jne), mis tänapäeval enam paljuski ei kehti. Näidendi tegelased igatsevad olla armastatud, olla õnnelikud, elada täisväärtuslikku (pere)elu. Nende enda loomus ja maailm esitavad neile sellel teel raskeid väljakutseid.
Teater vajab ellujäämiseks värsket dramaturgiat
Jane Rasch: kui teater ei puutu kokku heade tekstide ja nende autoritega, siis kaob ta mõne aja pärast.
10. – 14. VIII toimus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias draamakirjutuskursus „Ideedest näidendi stsenaariumini”, mille õppejõud oli taani teatriteadlane, dramaturg ja kriitik Jane Rasch (MA teatriteaduses ja dramaturgias). Raschi erihuvi on teatritekstide loomine, improvisatsioonitehnikad ja teatriontoloogia. Ta on Taani teatriliidu algatatud Näitekirjanike Kasvulava (Dramatiker Væksthus) sisuline juht ja arendaja ning töötab ka õppejõuna nii Taani, Norra kui Rootsi kõrgkoolides. Eestis viibis ta teist korda, esimesel korral juhendas ta samalaadset seminari ASSITEJ Eesti Keskuse kutsel täpselt kümme aastat tagasi Võrumaal Järvekülas.