„Lõputus kohvijoomises” väljendub pigem Eestimaa loomus kui Eestimaa muutumine
Kõivu näidendite aeg kulub sellele, et välja joonistada muutumatu pilt sellest, kuidas asjad on.
Madis Kõivu näidendile „Lõputu kohvijoomine” saab läheneda mitmest küljest, ja kui alustada „lõputust”, on üheks võimaluseks võtta ette Kõivu 1992. aastal ilmunud jutt „Igavese physicus’e elu”.
Too jutt on pühendatud füüsik Raimule, kellele kõik siin maailmas on oma olemises koos ja lahutamatu, nii et ta „ei suutnud midagi oma lõpmatust kangast välja kiskuda”. Raimu partneriks on Paul, teine füüsik, kelle meistrinumbriks on selged ja lõplikud formuleeringud, nii et „keegi ei saa selles tema vastu, ei enne ega pärast; ma kahtlen, kas üldse kunagi keegi”. Need kaks siis vaidlevad ning „meie kuulasime ja vaatasime ja leidsime, et Paul jäi vaidluses peale, ehkki taipasime, õieti aimasime vaid, et pooltki ei olnud (selles asjas) veel ära üteldud, et nähtavale oli tulnud suurest põimitisest ainult üksik kõrs või niit, mille Paul kunstniku osavusega välja tõmbas; et kui asi oleks läinud lõpuni, s.t lõpmatuseni välja, oleks võit jäänud Raimule”.
Kohvijoomise lõputu algus
Kõik muutub ja mitte midagi ei muutu
Madis Kõiv, „Lõputu kohvijoomine”. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguse kujundaja Raido Talvend, heliefektide autor Tauno Makke. Mängivad Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjuško, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp või Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Eesti Draamateater. Esietendus 5. X endises Heliose kinos.
Olen kirjutanud Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomise” analüüsiks lõputu hulga algusi. Nagu Kõivu näidendis: vaevu jõutakse katta laud, kui kõik jääb pooleli, olukord läheb ärevaks, inimesed peavad lahkuma. Neil ei edene kohvijoomine, minul selle kirjeldamine. See edenematus ei ole hinnang teatritööle, nemad – näitlejad ja lavastaja – etendavad seda mitteedenemist väga edukalt. Nii et lavastuse lõpuks olen seda usku, et kohvijoomine oli see ainus õige tegu XX sajandi Eestis, mida iga kord peab uuesti otsast algama, ja iga uus algus on kinnitus sellele, et tsivilisatsioon veel püsib meie laiuskraadil.
Ei tohi kibestuda ega käega lüüa!
Rohkem kui ühe või teise kultuuriobjekti valmimine paneb mind muretsema asjaolu: äkki hakkamegi harjuma nähtustega, millega ei tohiks harjuda – ühiskonna protsessidega, kus meiega manipuleeritakse nii, et me sellest enam arugi ei saa. Paljud ju tegelikult saavad: keegi juhib tähelepanu, avaldab meelt, laiutab käsi, kirjutab lookese, artikli, annab intervjuu. Aga sinna kõik suububki. Kaua võib rääkida ühest ja samast: ajakirjandus, inimesed väsivad pidevast häirekella löömisest. Ja lõpuks harjumegi, peame seda normaalseks.
Ühele teatripõlvkonnale on kriips peale tõmmatud
Raivo Põldmaa: „Meid on terve aasta lollitatud, nagu tagantjärgi selgub.“
Räägime oma juttu 19. novembril, kaks päeva pärast Tallinna linnavalitsuse avalikustatud hääletust. Kuidas kommenteerid seda, et Linnateatri ehitus on kahtluse alla pandud Keskerakonna korraldatud küünilise „rahvaküsitlusega” – Linnateater versus Kultuurikatel?
Raivo Põldmaa: Ei pääse väikesest sissejuhatusest. Viimased viis aastat olen mina koos teatri tehnilise personaliga tegelenud sellega, et taas alustada ehitustegevust, mis siin 1992. aastal pooleli jäi. Alustasime ju sellest, et kuulutasime koos Tallinna kultuuriväärtuste ameti ja arhitektide liiduga välja uue ideekonkursi, mis lõppes edukalt. 2003. aastal valiti välja projekt, millega oleme tegelnud kuni kevadeni 2008. Oleme läbi käinud tohutult pika tee. Arhitektid kujutavad ette, mis tähendab vanalinnas ehitusloa hankimine. Tänaseks päevaks on ehitusluba käes, oleks vaja välja kuulutada riigihange, leida ehitaja ja raha. Kogu eeltöö on tehtud. Sellesse projekti on sisse pandud tohutu energia, neid tunde, nädalavahetusi ja suvepuhkusi, mis siia läinud, ei jõua keegi kokku lugeda. Ise olen teinud kõik, mida linn neil aastatel on minult oodanud või „tellinud” – kuigi ma pole selle eest kunagi lisatasu küsinud ega ole ka makstud, olen teatri direktorina eeldanud, et ma pean seda tegema.