Noored ja ägedad võitsid Hongkongi disainikonkursil kaks peapreemiat.

Stella Soomlais, Marko Ala ning Toomas Thetloff võitsid Hongkongi rahvusvahelisel võistlusel „Disaini kott!” kolmest kategooriast kaks. Juunikuus jõuab disainerite Stella Soomlaisi ja Marko Ala velokott ka seeriatootmisse.

Velokoti lugu

Marko Ala hobi on jalgrataste tuunimine. Kuna praegu on hinnas minimalistlikud, väheste detailidega rattad, kus puudub pakiraam ja korv, siis – kuidas transportida asju? On olemas mingid portfellilaadsed, üle raami visatavad kotid, aga nende rattale kinnitamine tähendab tükk aega pusimist. Vaja oli kotti, mis sobiks meesterattaraami kolmnurksesse tühimikku ja mida oleks lihtne kinnitada raami külge. Disainerite tandem Marko Ala ja Stella Soomlais mõtlesid välja ja tegid valmis koti, mille küljed on vihma ja tuult kannatavast merevineerist, kummalgi pool ajahambakindlast täisnahast taskud. Kui kott on asjadest pungil, ei sega see mingilgi moel pedaalimist. Taskud on ruumikad, mahutavad A4-formaadis töömaterjale või ka piknikukraami. Kott kinnitub raami külge kolmest kohast ning tänu kavalale süsteemile saab selle kergelt ratta külge panna. Kui ratas pargitud, saab koti mugavalt käe otsa või õlale võtta, sest kummidega süsteem külgedel tõmbab rattakinnitused surinal koti sisse peitu. Maas seisab kott püsti omal jõul. Rattakotti on arendatud üle kolme aasta. Vaeva on nähtud just pisidetailidega, mis esmapilgul silma ei torka, aga teevad kasutamise mugavaks. Kotti tehes on algusest peale mõeldud sellele, kuidas seda ka toota. Nii on naha- ja vineeriosa lõiked lihtsustatud äärmuseni, et neid oleks kerge välja lõigata ja lihtne kokku panna. Žürii rõhutas, et tegu on tootega, mille puhul on kõik viimse kui detailini läbi mõeldud, hindas kõrgelt materjalivalikut ja rõhutas plussina tootmisvalmidust. Tulevast kuust jõuabki velokott seeriatootmisesse. Rattakott kuulub tootemargi „365” kollektsiooni.

Üliõpilastööd esitlev EKA arhitektuuriosakonna dekaan Toomas Tammis: „EKAs peab tudeng pidevalt kontrollima, mida ja miks ta teeb ning kuhu ta jõuda tahab, aga me ei vaidlusta ega alaväärista ekslemist.” (Foto: Piia Ruber)

Teisipäeval, 28. mail avatakse Tallinnas Draakoni galeriis kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite kursusetööde neljas näitus nime all „Lõppmäng”. Näituse mõte on teha korraga nähtavaks kõik see, mida arhitektuuritudengid nelja kursuse jooksul on teinud.

Näitusest, üliõpilastest ja nende koolitamisest räägivad EKA arhitektuurikateedri dekaan Toomas Tammis ja professor Andres Ojari.

Toomas Tammis: Õppeaasta lõpunäitusel on väljas koondpilt parimast, mis siin on tehtud. See pilt on hädavajalik nii meile, õppejõududele, kui tudengitele, aga ka kõigile teistele, kes arhitektuurist huvitatud. Sellist ülevaadet mujalt ei saa, selle põhjal tulevad välja mitmed sidemed õppeainete vahel, neis töödes kajastub ühtlasi kogu muu õpetamise protseduur, mis on käinud kursusetöödega paralleelselt või sellele eelnenud.

Andres Ojari: Näitus annab pildi meist, sellest, mida EKA kursustel tehakse. Oluline on see ka õppejõududele, kes saavad ülevaate sellest, mida on tehtud enne ja pärast nende tööd. Üliõpilased saavad aga aimu, mis ootab neid ees järgmisel aastal ning muidugi tekib igaühel võrdlusmoment oma kunagiste töödega.

T. T.: Meie hindamised on viimased kümme-viisteist aastat olnud avalikud, kõik võivad tulla neid kuulama-vaatama. Aga ega eriti huvi ei tunta, mõni üksik inimene tuleb väljastpoolt kooli. Üliõpilased on pärast hindamisi väga väsinud, üldjuhul ei jõua nad enam teiste kursuste hindamistele, see on nüüd koht, kus puhanud peaga saab tervikpilti vaadata. „Lõppmängus” on paremik välja puhastatud. See on tudengitele esimene tõsiselt võetav kogemus – näitus on avalikus galeriis, mitte kuskil kooli koridoris.