Keeleoskusnõuete kehtestamise põhimõtted ja tööandja vastutus keelenõuete täitmise eest
Põhiseaduse preambulis on kirjas, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, § 6 aga sätestab, et Eesti riigikeel on eesti keel. § 37 annab igaühele õiguse saada eestikeelset õpetust, §-id 51 ja 52 aga kohustavad riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusi tagama eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise. Seega lähtuvad avaliku sektori töötajate keeleoskusnõuded otseselt põhiseadusest. Erasektoris on keeleoskusnõuete kehtestamise aluseks avalik huvi. Nimelt sätestab keeleseaduse § 21 lg 2, et äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, milleks keeleseaduse mõttes on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Sellest lähtuvalt on riigil õigus nõuda seaduses nimetatud valdkondades tegutsevatelt erasektori töötajatelt eesti keele oskust.
Elektroonilise Õiguskeele esimese artiklikogumiku saateks
Õiguskeele viieteistkümnenda ilmumisaasta puhul on põhjust anda põgus ülevaade eesti õiguskeele ja väljaande Õiguskeel kujunemisest.
Õiguskeelt hakati Eestis korrastama kohe pärast iseseisvuse saavutamist, s.o eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Tartus tegutses õigusterminoloogiakomisjon, kus arutati läbi kõigi tol ajal valminud seaduseelnõude terminoloogia. Komisjoni nõustas keelemehena Johannes Voldemar Veski, eesti keelekorraldusliikumise juhtfiguur ja oskuskeele arendamise üldpõhimõtete väljatöötaja. 1934. aastal ilmus komisjoni tööd kokkuvõttev „Õigusteaduse sõnastik”, esimene omataoline. Ette võeti ka õigusaktide keeleline toimetamine; tolleaegse Kohtuministeeriumi keeletoimetajaks oli väljapaistev keelemees Elmar Muuk, kes pani aluse seadusteksti keelelise läbivaatamise traditsioonile.