Kultuuripärand, mis on kodudes, tänapäeval ka meie arvutites ja telefonides, võiks olla aines, millelt üles ehitada pilt ühiskonnas viimasel ajal toimunust. Ehk rohkemgi kui prügi, vajavad kokkukogumist ja omavahelist seostamist mälestused, niisamuti, nagu Jakob Hurt kunagi algatas vanavara kogumise.

Eesti Rahva Muuseum (ERM) oma uuele majale lähemal kui kunagi varem. See annab lootust, et okupatsiooniarmee lennuväljast inspiratsiooni saanud maja ja ERMi ajaloolise asukohaga Raadi mõisas tekib mõistlik sümbioos. Loodame, et see saab niimoodi olema, ehkki kahtlusi on muidugi palju. Igal juhul ei tule selle kompleksi ülalpidamine odav lõbu. Pealegi võib ehitus eeldatavalt venida pikkadeks aastateks. Ning siit tekibki kõige peamine küsimus selles suurprojektis: kuidas täita tulevane maja, aga eelkõige laiemalt ERM, väärilise sisuga?

Kas me oleme ja kas ERM on oma ideedes ikka XXI sajandis? Me kurdame, et meil on ähmastunud eesmärk, me ei suuda sõnastada uusi suuri ideid. Ehk oleks uuenev ERM see koht, kust alustada ja pakkuda välja uusi suuri üldrahvalikke algatusi? Sest ei keegi muu kui just ERMi sisuline alusepanija Jakob Hurt sõnastas kõigile tuntud üleskutse: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”

Inimesed ei salli haigusi tekitavaid viirusi, peavad looduse seda osa kahjulikuks. Viirustelgi, nii bioloogilistel kui ka kultuurilistel, on oma roll ja arenguloogika. Sinna hulka kuuluvad ka kurikuulsad võrgu- ja arvutiviirused.

Internetis on välja kujunenud inimese kurjast mõttest kantud keelatud ja kirutud tööstusharu – kurivara tootmine, müük, haldamine ja kurivara kasutusteenuse pakkumine.

Kõik inimese loodu sisaldab vigu, nii ka arvutitele kirjutatud programmid, mille kaudu juhitakse seadmeid ja mida leidub kõikjal – triikrauast kosmoseraketini. Tavaolukorras avalduvad vead kõrvaldatakse tootmises katsetamise käigus, kuid kõiki olukordi ja välistingimuste kombinatsioone ei jõuta kunagi läbi proovida. Seega on võimalik, et igas mikroprotsessoril töötavas programmis on vigu. Mikroprotsessoreid on me ümber kõikjal, ka kohtades, kus me ei oska seda arvata. Asjaolude kokkusattumisel võib vigase programmi juhitud seade põhjustada tõrke.

Vigu kasutataksegi ära, et panna arvuti või muu seade tööle teistmoodi, kui omanik on soovinud. Vigu saab kasutada kuritegelikul eesmärgil ja rünnakuks süsteemide vastu. Ulatuslikud vead võimaldavad napsata ka kontrolli arvuti üle. Kui selline viga pole avalikult teada, muutub teadmine sellise vea kohta kaubaks, mida kurjema kübermõtte kandjad ostavad. Selle veateadmise ostjateks on ka riikide julgeolekuasutused. Kuni 100 000 euroni küündivad veateadmise hinnad on muutnud vigadeotsimise omaette aardejahiks.

Keel on rikkam kui maailm ise, kuna selles on võimalik kirjeldada ka seda, mida ei pruugi olemaski olla. Keele abil saab tõmmata piire sinna, kus neid pole. Saab tekitada pooli ja opositsioone, nagu kirjutab Kalevi Kull tänases loos „Olla elus”. Kas see on hea või halb? Nii ei saagi küsida, sest see on keele omapära ja keele võimalus on teha. Mõistagi, see võimalus on inimesel oma kultuuris, oma loodud virtuaalses maailmas, mis ühtpidi võimaldab meil hoomata oma peas kogu universumit. Alates teadmistest, mis on kogutud kõige väiksemate maailma koostisosade kohta kuni teadmisteni kogu universumist. Keel annab meile võimaluse niisugustest asjadest mõelda, lahendada ette tulevaid ülesandeid.

Teisalt on keeles sõnade, harjumuseks saanud lausete, kogu keele struktuuris olemuslikke ebatäpsusi. Sealhulgas on nii selliseid, mis on traditsiooniliselt nihkes, võrreldes teada oleva maailma tegelikkusega, nagu näiteks väide Päikese tõusmise ja loojumise kohta, aga ka selliseid väiteid, mis eituse kaudu hoiavad millegi poolt olles üleval möödapääsmatut vajadust luua selle vastaspool, opositsioon, eitus.

Mõtlemise ja keele küsimus on tavapärane põhjuse ja tagajärje küsimus. Kas mõte mõjutab keelt või keel mõtet? On ilmne, et kord välja kujunenud keel lükkab sellesse keelekeskkonda sündinuid-sattunuid kindlaisse mõttemustreisse. Kõige muu hulgas ilmselt paneb ka kirjeldama näiteks sõpru vaenlaste kaudu, head halva kaudu.

Üheski meie praegusel hetkel elusas rakus pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat.

Võib öelda, et elamist ennast peaaegu ei saagi ideaalses keeles kirja panna – ideaalses, niisuguses, mida täppisteadus on enda jaoks järjest paremaks teinud. Elamine ise pole mitte valem, vaid ülesannete lahendamine, lahenduste otsimine, selle valemiteni liikumise tee. Elamine on kogu aeg mingisuguses kokkusobimatuses, sest just see puuduolek on otsingute eeldus.

Elus olla. Olla elus. Sellest kõnelda on veidi imelik, sest ükskõik mida me teeme või ei tee – elusolemine käib iseenesest. Ometi olen, ja arvatavasti pea iga inimene on selle peale mõelnud. Nii olen proovinud aru saada, mida see ‘elus olla’ tähendab, mis asi elusolemine on, võib-olla varsti viiskümmend aastat, ja sellest peaaegu nelikümmend aastat teadlasena. Muidugi mitte päris üldiselt eluprobleemi lahendades, kuid siiski kogu aeg seda silmas pidades, et ikka ka sellest aru saada.

Kui siiski üritada elusolemist selgitada, on kohe selge, et seda saab teha väga paljudel viisidel. Ja mul on tõepoolest lõpuks nüüd nii pika aja järel sellega tegelnuna järjest tihedamini tunne, et tõesti saangi sellest aru. Aga see, et tunnen, et aru saan, ei tähenda veel kuidagi seda, et tunneksin, et seda ka arusaadavalt teistele arusaadavaks suudan teha. Seepärast proovin vahel nii ja vahel teistmoodi.

Iiri riigil ja erasektoril on välismaalt laenatud kokku 700 miljardit eurot ehk 152 000 eurot inimese kohta. Eesti pankade liigse laenamise tõttu on meie võlg inimese kohta välismaailma ees 17 000 eurot.

David Graeber, Debt: The First 5,000 Years. Melville House Printing, 2011. 534 lk.

David Graeberi raamat „Võlg. Esimesed 5000 aastat” ilmus väga sobival ajal. Finantskriis, mis sai 2007. aastal alguse Ameerika kinnisvaraturul, oli 2010. aasta lõpuks jõudnud Euroopasse ja ohustas vähemalt ingliskeelse ajakirjanduse arvates Euroopa ühisraha eksistentsi ennast. Tööpuudus, majanduskasv, palgad, laenuintressid, krediidi kättesaadavus – ükskõik millist majandusindikaatorit vaadata, kõik olid pöördunud paremuselt halvemusele. Sellel kriisil nagu paljudel eelmistelgi on üks peamine põhjus: ollakse liiga palju võlgu. Graeber pakub välja lahenduse: andestada võlad.

Antropoloogi, anarhisti ja Occupy Wall Streeti ühe eestvedaja David Graeberi ekskursioon võlamaailma on põnev ja täis ootamatusi. Õigupoolest ei jäta ta majandusõpetuses kivi kivi peale. Ta alustab 5000 aasta tagusest Sumerist, kus ikalduste tõttu võla küüsi sattunud farmerid jätsid maha oma põllumaad ja pagesid kõrbe. Olles silmitsi sotsiaalse katastroofiga, kuulutasid Sumeri ja Babüloonia kuningad perioodiliselt välja võlaamnestia. Graeber märgib, et selline võlgade tühistamine on edaspidi olnud pigem reegel kui erand. Läbi aegade on ülestõusude ja revolutsioonide peamine nõudmine olnud võlgade kustutamine, võlgnikele andestamine ja maade ümberjaotamine.

Poliittehnoloogiad toimivad tõhusalt: ei parlament ega kiirel säästurežiimil ajakirjandus näe erahuvides tehtud otsuseid õigel ajal läbi. Rahvas ei taju aga neid otsuseid omana.

Radikaalne poliitika on alati demokraatlikke protsesse kriitilise pilguga vaadanud. Ometi on demokraatia legitiimsuse küsimus viimasel ajal väga fookuses. Demokraatia probleemide üle arutatakse teoorias ja praktikas palju nii meil kui mujal. Kas demokraatia on praegu kuidagi eriliselt haige?

Ülle Madise: Poliitilise kultuuri ja valitsemise stiili, headuse, õigluse ning moraalsuse pärast tulebki kogu aeg muretseda. Kui ühiskonnas pole enam ühtki valitsemiskorra pärast muretsejat või nurisejat, siis on selge, et see pole demokraatlik ühiskond. Demokraatia tähendabki, et mitte keegi ei saa teha kiiresti teiste tuge otsimata suuri otsuseid ja et aeg-ajalt võim vahetub, seejuures vägivallatult. Ja, mis kõige tähtsam: demokraatia tähendab, et alati on hulk vastasseise ja pingeid. Ei tundu, et demokraatia tervis oleks praegu kehvem, kui oli näiteks 1920ndate lõpus ja 1930. aastatel. Pigem on olukord teistsugune. Näiteks on nüüd sidevahendid, mis lubavad meeleavaldust korraldada hõlpsamini kui vanasti, kui tuli autost ruuporiga üleskutseid karjuda või lendlehti jagada.

Hull on lugu, kui enamus hakkab ühel meelel kedagi vihkama või pimesi usaldama, kellelegi vastuvaidlematult ja küsimusi esitamata alluma. Inimühiskond ei ole sipelgapesa, vaid koosneb üksikisikuist, kel on erinevad võimed, huvid, kogemused, seosed, tunded, unistused, ambitsioonid. Üksmeelt pole enamasti isegi korteriühistus või erialaliidus, mis siis veel kogu ühiskonnast rääkida. Üsna lihtne on saavutada üksmeelt, et olla ainuvalitseja vastu, määratleda see, mida ei taheta. Raske ja paljudel juhtudel võimatu on kokku leppida, mis edasi saab, mida tahetakse. Eestis oli ju samamoodi: enamus oli okupatsioonist vabanemise üle rõõmus, aga küsimusele, kuidas edasi, oli vastuseid palju rohkem kui üks.