21. juuli Economist lahkab teadusajakirjanduse dilemmasid.

Väljaanne leiab, et kui mingi töö siin ilmas peaks olema vabalt kättesaadav, siis on need ennekõike teadustekstid, teadustöö tulemused. Miks? Aga seepärast, et enamikku teadusest tehakse maksumaksja raha eest. Sestap peaksid teaduse viljad, artiklid ennekõike, olema maksumaksjale priilt kasutada. Pole mõistlik, et kättesaadavust piiratakse teadusajakirjade krõbedate soetushindadega.

Ka interneti otsingumootoreis huvitavatele viidetele sattununa pole harv juhus, et ees ootab 10, 20 või isegi 100 euro suurune ligipääsutasu artiklitekstile. Teaduse mõju ja tähendus on aga ennekõike selles, et uued teadmised ühiskonda mõjutaks. Briti valitsus on teinud nüüd pöördelise otsuse ja andnud teada, et alates 2013. aastast peavad maksumaksja raha eest tehtud teadustööd olema vabalt võrguallikais nii lugemiseks kui ka levitamiseks.

Märkimisväärne muutus – ilmselt põhjendatud –, sest näiteks Saksamaa tööstusliku, teadusliku ja tehnoloogilise arengu võtmeks XIX sajandi lõpul ja XX algul peetaksegi just nimelt teaduslik-tehnilise teabe tolle aja kohta tavatult vaba levikut.

Ameerika suurim ja ka maailma suurim teadusuuringute toetusfond NIH (National Institute of Health) nõuab 2008. aastast kõigile oma rahastatud uuringute tulemustele vaba ligipääsu. Samasuguse infopoliitikaga on ka brittide Wellcome Trust ning Bill ja Mellinda Gatesi fond.

Kas eesti teadus areneb erakordselt edukalt?

Mitte kõik, mida saab loendada, ei loe ja mitte kõike, mis loeb, ei saa loendada.
Albert Einstein

Eesti teaduse arengut taasiseseisvumisest arvates on valdavalt hinnatud erakordselt edukaks. Tavapäraselt on võrdlusbaasiks endised liiduvabariigid, kõrvutustes vähem kannatanud naabritega ollakse õigustatult vaoshoitud – oli ju neil seal üle 50 aasta võimalus teha kõike kõige paremini ja häda neile, kui nad seda võimalust maksimaalselt ei kasutanud. Selles mõttes on teadusse suhtumine kohati isegi koomiliselt sarnane suhtumisega sporti, muusikasse või kunsti – ühelt poolt tunnustatakse unikaalseid loomulikke andeid, aga ilma võrdlemisvõimaluseta maailma parimatega jääb kõik ikkagi poolikuks ja kahtlaseks.

Kui spordis (maailmameistrivõistlused ja olümpia) ning muusikas (tunnustatud rahvusvahelised konkursid) on asi selge (teatriga on juba keerulisem, kuna siin on põhiskaalaks kohalik kultuur), siis teaduse ja konkreetse teadlase või tema asutuse ehk allüksuse hindamine on tavamõistusele raskesti hoomatav. Kuidas anda hinnangut millelegi, mis on sedavõrd uus ja tundmatu, et tüüpilise ametniku koolikogemus on kasutu esitatava mõistmiseks?

Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Koostanud Liivi Uuet ja Erich Kaup, Heino Arumäe eessõna. Tammerraamat, 2011. 456 lk.

Dokumentide publikatsioonid seisavad tavaliselt teatmeteosena raamatukogude kõige tagumises nurgas ja kattuvad seal rahulikult tolmukihiga. Kuid sellel dokumendikogumikul on põnev pealkiri, käsitletud on ikka veel aktuaalset teemat ja see peaks kommertsprojektina leidma võimalikult palju ostjaid. Kahtlen siiski selles, et igaüks loeb läbi üle 400 lehekülje ajaloolisi dokumente. Kostajad Liivi Uuet ja Erich Kaup on näinud tõepoolest palju vaeva võimaldamaks lugejale võimalikult laiaulatuslikku pilti ajaloolisest olukorrast Eestis aastatel 1939 ja 1940. Kaasatud ei ole mitte ainult Eesti ja Venemaa arhiive vaid ka Saksamaa ja üks Soome arhiiv. Põhilise töö on tõenäoliselt ära teinud Erich Kaup, kes oma surma tõttu ei saanud seda lõpule viia.

Nüüd aga siiski kriitika juurde. Ei Heino Arumäe ega ka Liivi Uuet viita oma sissejuhatavates sõnades teemakohasele kirjandusele, nagu näiteks Jelena Zubkova tööd või minu kogumikud „Sõja ja rahu vahel” või „Estonia 1940–1945”. Mainimata on jäänud ka teaduslike uurimuste hetkeseis. See ei ole õiglane lugeja suhtes, kes lastakse nii-öelda ilma ettevalmistuseta dokumentide kallale. Tundub, et Uuet ei ole isegi kursis aktuaalse teadusseisuga, vastasel korral oleks ta terve rea ebaolulisi dokumente välja jätnud ja pikemat aega Moskva Parteiarhiivis (RGASPI) veetnud. Kaup oli endise parteiajaloolasena mõnda aega seal töötanud, kuid näib, et ta ei teinud seal koopiaid. Nagu on uuematest uurimustest selgunud, asuvad Eesti vastavate aastate saatust puudutavad võtmedokumendid just nimelt poliitbüroo, orgbüroo ja Andrei Ždanovi fondides parteiarhiivis. Kes seda ignoreerib, on tulnud oma raamatuga välja vähemalt kümme aastat liiga hilja ja jätnud kõige olulisemad dokumendid välja.

Intervjuu filosoofiaprofessor John Perryga

26. kuni 28. juunini esines Tartu ülikoolis Gottlob Frege teoreetilise filosoofia loengusarja raames Stanfordi ülikooli filosoofiaprofessor John Perry. Ta on sündinud 1943. aastal, saanud doktorikraadi Cornelli ülikoolist. Ta on töötanud peamiselt Stanfordi ülikoolis, olles praegu emeriitprofessor. Perry on avaldanud arvukalt mõjukaid töid keele- ja vaimufilosoofia valdkonnas. Tema tuntumate raamatute seas on „Olemusliku indeksikaali probleem ja teisi artikleid” ( „The Problem of the Essential Indexical and Other Essays”, 1993/2000), „Teadmine, võimalikkus ja teadvus” ( „Knowledge, Possibility and Consciousness”, 2001), „Osutus ja refleksiivsus” ( „Reference and Reflexivity”, 2001/2012) ja „Samasus, isikusamasus ja mina” ( „Identity, Personal Identity and the Self”, 2002).

Võtke palun lühidalt kokku oma Tartus peetud loengute põhiteema.

Loengusarja keskmes oli meie komme kõnelda oma ja teiste inimeste vaimuseisunditest. Arvestades inimaju keerukust on hämmastav, et meil õnnestub nii hästi seletada ja mõista üksteise käitumist. Peamiselt viitame sellele, mida inimesed usuvad, mida nad soovivad, mida nad mõtlevad, mida nad näevad, ning kõike seda teeme me „sisu” mõistet kasutades, näiteks öeldes „sa usud, et Tartu asub Eestis”. See on nii loomulik, et on isegi raske näha selles mingit probleemi, kuid filosoofiliselt on üpris imetlusväärne, et meil on sellised mõisted, mille abil saame seletada ja kirjeldada inimese peas toimuvat, kõneldes asjadest väljaspool inimese pead nagu Eesti ja Tartu. Ma tutvustasin raamistikku, milles mõista seda, kuidas saab välismaailma asjade kaudu kirjeldada ajus toimuvat.

Neoliberalismist ja mitmekultuurilisusest on Schöpflini arvates sarnaselt omaaegse marksismiga saanud „grupimõtlemine”, mis ei suuda vastata süsteemivälisele kriitikale.

George Schöpflin, Politics, Illusions, Fallacies. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012. 304 lk.

George Schöpflin on kauaaegne Londoni ülikooli Ida-Euroopa ja slaavi uuringute kooli professor ning 2004. aastast praeguse Ungari valitsuspartei Fideszi esindaja Euroopa parlamendis. Tema viimast raamatut, TLÜ Kirjastuses ilmunud „Poliitika, illusioonid, pettekujutelmad” võib laiemalt soovitada. Raamatu ülesehitus on küll veidi hüplik, ent see-eest pakuvad autori tähelepanekud palju mõtteainet. Läbivalt on analüüsitud erinevaid ühiskondliku enesepettuse vorme, kriitika peamine objekt on Euroopa ja lääne kultuuri väidetav põhieeldus, et on olemas või vähemalt peaks olemas olema üks ühetaoline inimsus.

Eriti paelub see, et Schöpflini analüüsis mängib olulist osa tema enda mitmekülgne elukogemus. Schöpflin esitleb end raamatus kui etnilist ungarlast, londonlast, brüssellast, laiemalt ka kui kultuurilist keskeurooplast, Euroopa postkommunistlike väikeriikide eestkõnelejat ning lõpuks ka kui eurooplast. Mainimata ei jää ka abielusidemest tulenev erisuhe Eestiga. Kogu selle pagasi sissetoomise tulemuseks on põnev kõnelus: Eestis välja antud teoses vaidleb ungari päritolu ning Ungarit esindav, Suurbritannias üles kasvanud ning pikka aega sealses avalikus ja akadeemilises sfääris tegutsenud Euroopa parlamendi saadik Euroopas (ning eriti Suurbritannias) valitsevate universalistlike diskursustega. Teatava eneseiroonia ning ettevaatusega, ent siiski otsustavalt, võtab Schöpflin ette ka kodanikule ning eriti parlamendisaadikule vältimatu küsimuse: mida teha? Kui Schöpflin siin ka poolele teele pidama jääb ega visanda ühtki äratuntavat selget poliitilist lahendust, on ta vähemalt veenvalt markeerinud selle, kui keeruline on sellise lahenduseni jõudmine.