Thomas Kuhni õpetuse üle juurdlemine annab alust lootuseks, et füüsika seisab uue paradigma lävel.

Viiskümmend aasta tagasi ilmus keskmise suurusega raamat, millel oli intrigeeriv pealkiri „Teadusrevolutsioonide struktuur”. Selle autor Thomas Kuhn (1922–1996) oli just alustanud oma teaduskarjääri, ent migreerus teaduse filosoofia ja ajaloo maadele. Tema raamatu põhilise väite saab võtta kokku lihtsalt ka ühte lausesse – mis ei ole filosoofiaraamatute puhul just tavaline, veel vähem vajalik tingimus. Teaduslik tegevus areneb korduva mustri järgi, mida me saame selgitada, uurides teaduse ajalugu.

Sellele raamatule sai osaks suurem menu ja mõju, kui autor eales osanuks loota. 1962. a avaldatud raamatus kirjutas Kuhn sellest, kuidas areneb teadus. See areng pole tema arust mitte pidev ja ühtlane, vaid üsna hüppeline. Uued ideed küpsevad vana ideestiku rüpes, surutakse seal alla, omandavad aga üha enam ja enam kaalu ning olles kogunud ka üha enam eksperimentaalset tõestusmaterjali, löövad viimaks läbi ning moodustavad oma maailma. Uue maailma. Selliseid maailmu nimetab Kuhn paradigmadeks. Ning raamatus kirjeldabki ta paljude teaduse ajaloo näidete varal, kuidas üks paradigma teise välja vahetab.

Mõniteistkümmend aastat pärast Kuhni raamatu ilmumist kuulasin teaduste kandidaadi eksami sooritamiseks vajaliku filosoofiaeksami tarbeks teadusfilosoof Lembit Valdi loenguid teadusfilosoofiast. Kuhnist kõneles Valt erilise pühendumusega, esitades salapära katteloori avaja rolli – justkui oleks tegu millegagi, mis veidi vastaline. Kuhni ideestikku selgitas Valt suurepäraselt, Kuhni teos oli tõlgitud vene keelde 1975. aastal. Nõnda et oli meil saada. Nii nagu Norbert Wieneri „Küberneetika”, John Pearcy Snow „Kaks kultuuri” ja Erwin Schrödingeri „Mis on elu?”. Need raamatud olid tollases õhustikus kaalukamad, kui tagantjärele võiks arvata.

Kauffmani-Kulli intervjuust alguse saanud diskussioon näib tuginevat üksteisest möödarääkimisele.

Kalevi Kulli ja Stuart Kauffmani Sirbis avaldatud intervjuust alguse saanud artiklite laviin põhineb teaduse ja mitteteaduse konfliktil. Esitatud vastandumine näib aga seisnevat üksnes möödarääkimisel teaduse mõistmises.

Ladina keeles tähendab scientia teadmist. Teaduse all mõeldaksegi inimühiskonna süsteemset ettevõtmist, mis ehitab ja organiseerib teadmisi. Selle arenduse alla kuuluvad nii teaduslike teooriate loomine, nende eksperimentaalne kontrollimine ning ka kõik teaduse abimehed, nagu matemaatiline ja filosoofiline järeldamine, skeptitsism, ajurünnakud jm. Teadus on väga laiapõhine maailma kirjeldamise ja mõtestamise süsteem, mis üritab leida objektiivset tõde.

Sealjuures ei tohiks darvinismi samastada teadusega. Darvinism on lihtsalt üks teooriatest, mis on osutunud üliedukaks: peale loodusprotsesside kirjeldamise on näiteks looduslikku valikut imiteerivate algoritmidega võimalik leida lahendusi keerulistele matemaatilistele probleemidele ning „tugevaim jääb ellu” printsiip aitab mõista kõige muu hulgas ka popmuusika kulgu. Kuid ükski teaduslik teooria ei olegi mõeldud selgitama kõike ja kõikjal – igal teoorial on oma domeen.

Geokeemik Rein Veski vulkaaniraamat on mõnus ja huvitav lugemine.

Rein Veski, Vulkaanid. Elu. Inimene. Kujundanud Ville Väär. Turvateabe OÜ, 2012. 128 lk.

„Kui Eesti sattus tsaaririiki, olid seal vulkaanid juba olemas.” Nõnda juhatab oma vulkaaniraamatu sisse geokeemik Rein Veski. Raamatu, mis jutustab vulkaanidest ühel Eestist peaaegu et kõige kaugemal poolsaarel. Raamatu, mis mitte ainult ei pajata, mis asjad need vulkaanid on, vaid näitab seoseid tulemägede ja Eesti vahel nõnda mõnusal moel, et hakka või Eestit pidama vulkaaniliseks maaks. See kauge poolsaar, millel asub viiendik Maa poolest tuhandest aeg-ajalt purskavast vulkaanist – millest küll enamik on kustunud – nihkub raamatut lugedes meile üha lähemale. Mis poolsaarest on jutt?

Andres Saal seal küll ei käinud, kuid elas Jaava kandis ja avaldas sellest 1903. aastal ka raamatu „All-ilma saladused”, esimese eestikeelse ülevaate vulkaanidest. Kauge põhjamaa hõlvamise tarbeks teele saadetud Johannes Niggol käis seal ja avaldas 1937. aastal raamatu, kus kiitis: „Selleks varustati mind valitsuse poolt rikkalikult nii raha kui võimuga.” Lennart Meri käis seal ja avaldas 1964. ja 1977. aastal raamatud. Jaanus Paal käis seal ja avaldas 1993. aastal raamatu. Hans Trass käis seal. Viktor Masing käis seal. Sangaste krahvil Bergil oli seal kalapüügi- ja konservivabrik. Eestlane Boris Piip töötas seal ja temast sai Nõukogude Liidu esivulkanoloog ning NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige.

Õppimine peab olema jõukohane või natuke üle jõu käiv, arvab noorfüüsikute juhendaja Hans Jordens.

Rahvusvahelised füüsikaolümpiaadid (inglise keeles lühendatud IPhO) on ajalooliselt Poolast alguse saanud ettevõtmine.

Sel aastal toimus olümpiaad Tallinnas ja Tartus ning oli arvult 43. 1982. aastast laienesid olümpiaadid ka väljapoole idablokki, kui Lääne-Saksamaal toimus 13. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad. Teadus pole loomult mõistagi sama, mis on spordivõistlus, kuid ometi on iga abinõu, mis teadust ja teaduslikku mõtet levitab, põhjendatud ja vajalik. Samas on ka päristeaduse kajastamise ja käsitlemise aspektid, saientomeetria erinevad avaldumisvormid juba muutnud või vähemalt muutmas teadustki võidujooksuks tuntuse ning tsiteeritavuse pärast. Ei oska öelda, kas seda pidada heaks või halvaks, kuid selline ilming on olemas. Võrdlemine on väga jõuline ja mänguline, sellega hoitakse käigus ka suurt hulka teaduskirjandust ning teadusliku võistukire varaseks harjutamiseks on teadusolümpiaadidel loomulikult oma selge ja nähtav koht ning roll.

Lisaks rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile on teaduses ja füüsikas õpilastele mõeldud mõõduvõtmisi ja võistlusi veelgi. Ka meeskondlikke ning selliseid, mis loomult lähedasemad tegeliku teadustegevusega.

16.–23. juulini toimunud rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil osales 278 õpilast 80 riigist. Kuldmedali sai 45 õpilast, hõbeda 71 ja pronksi 92 õpilast. Eestlastest pälvis kuldmedali Toomas Reimanni õpilane Jaan Toots Tallinna reaalkooli 12. klassist.
M.S.