Väliseesti Muuseumi peaarhivaar Piret Noorhani räägib mälu- ja kogumistööst eesti kultuurisaarel Kanadas.

Ajal mil Eestis on kultuurile ehitamine praktiliselt seiskunud, edeneb Torontos plaanipäraselt Väliseesti Muuseumi (www.vemu.ca) ehitamine. Mis see on, milleks seda vaja on ja mida seal hoidma hakatakse?

Piret Noorhani: Vemu eesmärgiks on koondada tänaseks päris suureks kasvanud Kanada eestlaste arhiivi-, raamatu-, kunsti- ja esemekogud ühte, säilitusnõuetele vastavasse hoiupaika. Selleks, et need oleksid hoitud, ja ka selleks, et Kanada eestlaste arvukast ja tegusast kogukonnast jääks järele nähtav ja püsiv jälg. Vemu kogud räägivad eestlastest Kanadas, Põhja-Ameerikas, aga ka mujal maailmas. Kuigi olude sunnil (ruumid! vahendid!) tuleb keskenduda Kanada eestlastele, on laiema tausta silmaspidamine vajalik. Kanada eesti kogukond on osa eesti diasporaast, selle kujunemisest. Muuseumis tegeldakse kogudega (kogumine, korrastamine, andmebaasistamine, digiteerimine) ja ekspositsioonitööga (püsi- ja rändnäitused), tehakse akadeemilist koostööd (uurimisprojektid, üritused, väljaanded).

Ehkki Vemu on eestlaste kultuuri muuseum, peaks see olema lõimitud multikultuurilise Kanada kultuuripilti. Peame oma ajalugu esitama nõnda, et see pakuks huvi teistelegi. Koostööd teiste rahvusrühmadega teeme juba praegu. Meil käivad ka nn rahvusvahelised uurijad Kanadast, USAst, Euroopast.

Hea linna tunnusjoon on see, kui näeme igas eas naisi jalgrattaga sõitmas.

Ajaloolased on tähele pannud, et kord välja kujunenud teedevõrk kõigi oma käänakute ja möödakulgemistega püsib aastasadu, kui mitte tuhandeid. Seda vaatamata asjaolule, et põhjused, miks tee kaare teeb, on ammu kadunud. Inimesed käivad jälgi ja radu pidi, mis neile ette tehtud. Puuduvast ja ses kohas olla võivast teest annab vahel märku käigurada üle muruplatsi, aga muidu on linnas kavandatud teed-rajad ja kohad kohustuslikud ja möödapääsmatud. Inimesed sõidaksid loomulikult ka jalgrattaga, kui oleksid ohutud rajad ja turvalised paigad, kuhu ratas järgmist sõitu ootama jätta.

Eestis on uute maanteede veerde rajatud rattasõiduks sobivad rajad. Seal on rahvast rohkem – küll rataste ja rulluiskude, rollerite ja tõukeratastega – kui varem maanteede ääres. Koht ja olud loovad ka sellesse sobiva käitumismudeli. Inimesed kohanevad ja võtavad uued võimalused omaks. Kuis muidu on pooled Kopenhaageni elanikest ratta selga saadud, kui just õige teeehitusega.

Meil puudub teadlikkuse nupp ja meid ei saa parimagi tahtmise juures arukaks karistada. Nii ei saa ega tohi olla hea ja arukas ja loomulikult ka ökoloogiline linn, mitte sundus, vaid vajadus ja võimalus toimida paremates oludes.

Pärast aegu, mil suurlinnade tänavad uppusid hobusesõnnikusse, on linnade transpordikorralduses olnud mitu lainet. Esimene, autode oma, täienes teise, busside ja trammide kasutamise lainega.

Kristina Vassiljeva, sünd 1979
Tallinna Tehnikaülikool
Kaitstud teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), arvutisüsteemid
Doktoritöö „Restricted Connectivity Neural Networks based Identification for Control” („Piiratud ühenduvusega tehisnärvivõrkudel põhinev identifitseerimine juhtimiseks”)
http://digi.lib.ttu.ee/i/?739
Juhendaja: prof Ennu Rüstern
Oponendid: prof Jevgeni Bodjanski (Harkivi Riiklik Raadioelektroonika Ülikool, Ukraina) ja prof Tõnu Lehtla (TTÜ)

Aus tõde ebaaususest kinnitab, et inimloomusel on kalduvus teisi tüssata.

Duke’i ülikooli majanduskäitumise professor Dan Ariely on ka varem arvukate katsetega demonstreerinud inimese luiskajalikku, tüssavat loomust. Üht katselist tähelepanekut selle kohta, et inimesed välise kontrolli puudumise korral kalduvad tüssama, kusjuures tüssamist soodustab asjaolu, et ka „omad” seda teevad, on Ariely kasutanud muu hulgas selle selgitamisel, miks viimase majanduskriisi ajal ajakirjanikud pigem kiitsid takka finantsettevõtete esindajate lugudele, nagu tõsiseid probleeme polekski, kuigi faktid ja terve mõistus kõnelesid muud.

Inimkäitumise tähendust ühiskonnas analüüsib Ariely ka oma vastses raamatus „Aus tõde ebaaususest” („The honest truth about dishonesty”).

Selles raamatus kirjeldab Ariely huvitavat isiklikku kogemust, mis on seotud logo ja kaubamärgi lummusega. Nimelt kingiti talle pärast üht moetööstuse esindajatele peetud esinemist Prada väiksemat sorti reisikott. Mõjutamise suhtes kriitiliselt meelestatud ja inimloomust mõistev Ariely oli järgmisele kohtumisele kõndides juurelnud selle üle, kas kotil ilutsev Prada logo jätta väljapoole või keerata see kotikülg keha poole. Teinud viimast, oli ta esmalt kindel, et keegi ei tuvasta teda kui moehoolikut, mida ta olla ei soovinud. Samal ajal pani ta tähele, et tema teadvus tegeleb jätkuvalt mõttega: vaatamata sellele et keegi seda ei tea, kannan ma ikkagi Pradat! Üsna loogiline on seepeale juurelda, mida tunneb Ferrari aluspesu kandev kodanik. Kas selle tulemusena on kandja virgem ja enesekindlam? Või hoopis liikuvam ja kiirem?

Lev Tolstoi, Milles seisneb minu usk?. Tõlkinud Rainis Toomemaa. 2011. 276 lk.

Lev Tolstoi traktaadi „Milles seisneb minu usk?” ilmumine eesti keeles on rõõmustav sündmus, sest, vaatamata üldisele teadmisele tolstoiluse kui sellise olemasolust ning faktist kirjandusklassiku ekskommunikeerimise kohta, pole meil tema religioossete vaadete sisust kuigi palju analüüsivaid käsitlusi ilmunud, olgugi need tema puhul sedavõrd olulised, et nende areng periodiseerib ka ta ilukirjandusliku loomingu. Põgusalt tulid need teemad taas päevakorda kaks aastat tagasi, mil Venemaal tähistati Tolstoi sajandat surma-aastapäeva ning meediasse jõudis ka dialoog Venemaa endise peaministri ja Vene Raamatuliidu presidendi Sergei Stepašini ning Moskva patriarhaadi kultuurikomisjoni sekretäri arhimandriit Tihhoni vahel Tolstoi postuumselt kiriku rüppe ennistamise võimalikkuse teemal. Kuid ega seegi teema meil kuigipalju sisulist kajastust leidnud.

Omamoodi ilmekas kirikuteemaliste debattide olemuse iseloomustaja Eesti ühiskonnas on seegi, et arvamust ei unustata küsida ka Anu Saagimilt. Võib vist öelda, et selle valdkonna justkui mõnetist pseudoproblemaatilisust või kõnevõimetust eestlase jaoks saab pidada ühtaegu plussiks ja miinuseks: plusspoolel seesama kompleksivabadus, miinuspoolel ühe olulise infokihi üheplaaniline hindamine. Küllap osalt seetõttu suubus ka (Eestis huvitaval kombel tuure kogunud) Pussy Rioti skandaal võrdlemisi kindlapiirilistesse hinnanguleeridesse, kus valdav enamik debateerijaist vaatles küsimust inimõiguste vaatepunktist, sellele vastandujate põhituumik püüdis tüdrukute tegu taunida n-ö moraali aspektist, kuid teoloogilised tagamaad (jätkem praegu kõrvale arutlus selle üle, kui suurt rolli just need riiklikes otsustes mängisid) jäid tagaplaanile.

Farīd ud-Dīn Attār, Lindude keel. Tõlkinud Kalle Kasemaa, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2012. 352 lk.

„Lindude keel” võib tunduda mõistatuslik raamat ja seda see taotluslikult ongi. See keskaegse pärsia religioosse kirjanduse üks tähtteos on kirjutatud umbes aasta 1200 paiku. Erinevalt ratsionaalsest ja õpetuslikust islamist tugineb „Lindude keel” sisu ja vorm pildikeelele, emotsioonidele ja müstilisele kaemusele. Sõna „müstika” ei ole siin sugugi ühetähenduslik, vaid hõlmab üsna erinevaid tehnikaid, nii vaimseid kui füüsilisi, mille eesmärgid võivad tunduda isegi omavahel vastuolus olevat. Aga ka vasturääkivus ja paradoks kuuluvad sufistliku müstiku mõtteviisi juurde, mida saab täielikult mõista ainult seda mentaalsust kasutades või jagades.

„Lindude keele” erilisus seisneb ka tema toetumises rahvalikele traditsioonidele. Sel teosel on tugev ühendus kogu muistse Lähis-Ida kirjandusliku ja usulise traditsiooniga. Omapärane on Jumala ettekujutamine hiigelsuure linnuna, mis on üle võetud iidvanast Lähis-Ida rahvapärimusest. Allegooriliselt kirjeldab Attār lindude rännakut oma isanda Simorgi juurde. Kohale jõudnud linnud taipavad, et nemad ise kokku ongi Simorg. Lähis-Idas on juba muistsel ajal kujutatud inimhingi linnusarnastena, ka surnutel surmavallas olid tiivad. Mesopotaamia kirjanduses ja eriti kunstis leiame rikkalikult tiibadega mütoloogilisi tegelasi, kelle täpsemaid ametikohustusi sageli ei teata. See viitab lopsakale suulisele folkloorile lindude või linnusarnaste olendite kohta. Nõnda võib võtta lindude massilist rännet oma isanda juurde allegooriana, kuidas inimhinged püüdlevad Jumala poole: „Tea, et kui Simorg näitab loori tagant oma päikesena säravat palet, tekib maa peale tuhandeid varje. … Ta laotab oma varju maailma üle ja siis sünnib igal hetkel hulk linde. Erinevad linnuliigid maailmas on kõik vaid Simorgi vari. … Kui te seda teate, mõistate täpselt oma sidet Simorgiga” (lk 77).

Märkusi Rousseau’ aastaks

Elevus kultuuris ja teaduses 28. juunil tipneva Rousseau’ aasta puhul (1712−2012), kuigi seda autorit ümbritseb kultuuri ja teaduse esikriitiku oreool, teeb päevakajaliseks ka tema progressi ambivalentsust käsitleva ajaloodiagnoosi. Õigemini selle historiograafilise saatuse tänapäeva ajaloofilosoofilise teesina („progressi hukatus”), mille sisendav jõud teeb Rousseau’st sotsiaalse antihistorismi eelkäija. Kuivõrd küsitav on ajaloovaatluse tähetornist meile ettekirjutuste tegemine, mismoodi peab Rousseau’ diagnoosi valguses historismitaevast nägema, püüavad regionaalse (kultuuriliselt sümbioosse) mäluajaloo aspektist illustreerida järgnevad read.

Pärandi kaasaegsuse teooria

Ajal, kui eskaleerus Hitleri sõda, mille rahupoliitiline tagajärg (Stalini režiim Euroopas) vaevab ajalooteadvust siiani, toetas osa saksa ajaloolasi riigipiire ületava natsionaalse „kultuuriruumi” poliitilise teooriaga ajaloolise idaekspansiooni jätkamist, sh Balti Idaks nimetatud alade „tagasivõitmist”. Teooria regressioon poliitiliseks müüdiks avaldus uue teadussuuna, 1920. aastate koduloo-uuringuist välja kasvanud organitsistliku rahvaloo idee pikendamises XVIII sajandi lõppu: saksa kultuuri „idapoolsel piirimaal” just „germaani rahvatunnet” viljelnud (tegelikult koloniaalajalugu arvustanud) Herderini. Pruun müüt välistas fakti, et Herderi ajaloofilosoofias (ajalooprotsessi filosoofilises teoorias) esinev mõiste „rahvastelugu” oli allutatud „inimajaloole”, mis hõlmas kogu inimsugu maailmas ja kujutas eesmärgilt („suurelt inimlikkuse printsiibilt”) solidaarset tervikut. Sõja ajaks raugaeas ideeajaloo klassik Friedrich Meinecke võinuks anastusretoorika peale viidata oma „Historismi tekkimise” (1936) 4. peatükile „Prantsuse ajaloomõtlemine Voltaire’i ja Montesquieu’ ajal ja järel”, pärast Hitleri Pariisi jõudmist 1940. aastal olnuks see aga reetmine. Seal käsitles ta Rousseau’ panust historistliku individuaalsusidee kujunemisse veendumuses, et prantsuse „radikaalne kultuurikriitik” andis tähtsaid impulsse „Herderi saavutusele”, s.t ajaloolisele maailmavaatele. Impulsi sai ka Meinecke ise, tema arhiiv sisaldas natsiajal avaldamata kommentaari Rousseau’ esimesele diskursile, „Arutlusele teadustest ja kunstidest” (1750). Historisti võrdlev pilk kultuuripessimismi vormidele suhestab ja vastandab Rousseau’d loosungiga „veri ja elu contra vaim” ning selgitab, et Rousseau pole XVIII sajandi Spengler ega Spengler XX sajandi Rousseau.

Kõnelus kultuuriminister Rein Langiga: natuke põhimõtetest ja -suundadest, natuke seadustest ja kunstist, aga põhiliselt ikka kultuuri elumajadest.

Aasta otsa ei ole Sirbi lugeja kultuuriministri pikemaid tekste või seisukohti vahendanud. Seepärast küsingi alustuseks, et mis minister Rein Langi ajal kultuurielu valitsemises on toimunud. Kus kulgeb riiklik juhtimine ja korraldamine plaanipäraselt, kus on ette tulnud üllatusi, takistusi ja ootamatusi kavandatu realiseerimisel?

Rein Lang: Kõik, mis sai lubatud, on ka töös. Mõni asi läheb kiiremini, mõni aeglasemalt. Üldistades peab ütlema, et igasuguste muutuste tegemine Eestis on muutunud äärmiselt valuliseks. Eks sellest võib aru saada, et muutustest ollakse väsinud ja tahetakse mingit suuremat stabiilsust ja kindlust, sealhulgas pikemaajalist kindlust finantseerimisel. See on eraõiguslike organisatsioonidega vana lugu, et nad ei saa pikemalt planeerida kui üks aasta. Me oleme nüüd lõplikult saavutamas seda, et hakkame tegema kolmeaastaseid tsükleid finantseerimises. Sellega on nii riigikontroll kui ka rahandusministeerium vähemasti suusõnaliselt päri ja loodetavasti vormub see ka kirjalikuks kokkuleppeks.

Tõsisemalt paneb mind muretsema see, et ükskõik millega keegi ka lagedale ei tule, siis kõigepealt lüüakse see idee labidaga maa sisse ja alles hiljem ehk ollakse nõus ka arutama hakkama. Käitutakse, nagu Iisraeli armee kunagise tegutsemismoto järgi, et tulista kõigepealt ja siis esita küsimusi. Meie ühiskondlik debatt käib samamoodi: kõigepealt lüüakse sõnumitooja maha, siis ka idee ja kõige lõpuks hakatakse ehk ka asja üle mõtlema.