Loendatud eestlaste absoluutarv on vähenenud alla 900 000.

Loendatud püsielanike arvu muutus

Esimene küsimus, mille ajakirjanikud loendusmeeskonnale esitasid, oli: kas tulemus üllatas? Ja intervjueerijate pettumuseks tuli vastata, et suuri üllatusi ei olnud. Pigem kinnitasid tulemused ootusi. Siiski oli neis mõndagi huvi ja mõtlemisainet pakkuvat, ja seda juba esimeste avaldatud tulemuste puhul, mis kogu rahvaloenduse andmetes sisalduvast teabest moodustavad vaid murdosa.

Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega loendati praegu 76 000 inimest vähem. Erinevalt enamikust kirjutajatest ja rääkijatest ei taha ma opereerida täpsete arvudega, sest tean, et tegelikult ei ole need arvud lõplikud – andmed ei ole lõplikult korrastatud ja korrastustööde käigus võib juhtuda, et loendatud isikute üldarv suureneb või väheneb mõnekümne või koguni enama isiku võrra.

Loendatud isikute arvu vähenemine ei ole üllatus. Suurem osa sellest vähenemisest oli juba ammu teada ja vaatas vastu meie jooksva statistika tabelitest, mis on kõigile huvilistele kättesaadavad. Aasta-aastalt on meie rahvaarv kahanenud kahe olulise protsessi tõttu.

OTT SCHELER, sünd 1982
Tartu Ülikool
Taotletav teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), biotehnoloogia
Doktoritöö „The application of tmRNA as a marker molecule in bacterial diagnostics using microarray and biosensor technology” („tmRNA kasutamine markermolekulina bakterite tuvastamisel mikrokiibi ja biosensortehnoloogia kaudu”)
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/25472/scheler_ott.pdf?sequence=1
Kaitsmine toimub reedel, 15. juunil kl 10 Tartus Riia 23–217 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis.
Juhendaja: prof Ants Kurg
Oponent: PhD Till Bachmann (Edinburghi Ülikool, Suurbritannia)

Muuseumid tuleb muuta koolideks ja kooliprogrammidest muuseumid välja rookida.

Me oleme jõudnud nõnda kaugele, et on paras aeg järgmiseks: muuseumid tuleb muuta koolideks ja kooliprogrammidest muuseumid välja rookida.

See oli kuldsetel kuuekümnendatel, mil käisin Tallinna II keskkoolis, endise ja nüüdse reaalkooli keskkooliklassides. Tol ajal lehvis mingi tabamatu ime läbi meie koolis ikka veel kunagise reaalkooli vaim, ja mitte ainult poolkeelatud hümni ja keelatud lõpetamisjärgse pudireaga. Vaid sellega, kuidas suhtuti õpetamisse. Kord tuli matemaatikaõpetaja Õie Tümanok, noor kena ergas naine kindlal sammul tundi, õlal suur täisnurkne kolmnurk, üleelusuurune mall ja muud aksessuaarid, mille abil meile tahvlil kriitidega esile manada geomeetriline maailm, mis võib-olla just oma näilise kauguse tõttu meid ümbritsevast maailmast – Nikita oli maha võetud, sai poes harulduseks saanud – tundus nõnda ligitõmbav.

Ühel heal päeval, küllap siis, kui geomeetria õppeplaan läbi, kõneles õpetaja Tümanok meile, et tegelikult on matemaatika palju suurem, kui tema meile õpetab. Et ei ole olemas vaid eukleidiline geomeetria, on ka teistsuguseid. Kus paralleelsed sirgjooned lõikuvad või hoopistükkis lahknevad teineteisest lõpmatu kaugele. Kõneles Riemannist ja Lobatševskist, kõverast ruumist ja tükikese ka relatiivsusest. Ega aru ei saanud, aga meelde ja mällu jäi, näe, siiamaani on meeles.

Maarja Kangro intervjuu prantsuse filosoofi Jacques Rancière’iga.

Olete poliitika- ja kunstifilosoofiasse toonud mitmeid viljakaid mõisteid: tajutava jaotamine (partage du sensible; tajutavuse, kuuldavuse ja nähtavuse „vaikekord”), dissensus („erimeel”, tajutava jaotamisse sekkumine), police’i ja poliitika vastandus, kunsti kolm režiimi. Samas rõhutatakse alati teie vastuseisu teooria ületähtsustamisele ja teie lahkulöömist oma kunagisest õpetajast Althusserist. Kuidas nägi välja teie arengutee teooria vastustamisest kuni omaenese mõistete loomiseni?

Päris algul lähtusin minagi marksistlikust arusaamast, et ühiskondlikud muutused peavad põhinema teadusel ja et inimeste juhtimiseks peab meil esmalt olema teooria. Aga eelkõige 1968. aasta sündmuste mõjul mõistsin ma, kuidas kõik see põhines lihtsustatud arusaamal, et rahvast ekspluateeritakse, ilma et rahvas sellest õieti aru saaks, kuna sealt, kus ta asub, polegi võimalik olukorda mõista. Pärast 1968. aastat polnud ma enam mõnda aega filosoofiast ega teoreetilisest debatist huvitatud. Istusin palju aega arhiivides, uurides töölisliikumise ajalugu, eelkõige XIX sajandi Prantsusmaa töölisliikumist. Võib-olla oli see ka veidi naiivne mõte, aga ma tahtsin minna tagasi asja enese juurde, mitte järgida teoorias öeldut. Muidugi ei saa arhiivist teada, kuidas asjad tegelikult olid, vaid näed eri vaatepunkte: politsei, õigussüsteemi, tööliste vaatepunkti. Minu lähtekohaks sai tõdemus, et ei ole teadust, mis asuks ühel pool, ja ideoloogiat teisel poolel. Mis on, on tõlgendused, ja tõlgendus on juba alati tegutsemine. Me ei saa vastandada ajaloolist reaalsust filosoofilisele spekulatsioonile, kuna ajalooline reaalsus ise on juba spekulatsioon. Seda mõtet väljendasin ma hiljem, 90ndate keskel, tajutava jaotamise [le partage du sensible] mõistes, aga kirjutistes kerkis see juba varem esile. Püüdsin oma arhiivitöö tulemusi väljendada tavakeeles ja kirjutasin neist 80ndate algul raamatu „Filosoof ja tema vaene”, mis kujutas endast veidrat kohtumist arhiivides uuritud tööliste kõne ja filosoofiliste mõistete vahel. Näiteks arutlen ma seal Platoni tekstilõigu üle, kus on öeldud, et käsitöölised peavad jääma oma kohale, kuna töö ei oota. Püüdsin selle arusaama jälgi otsida Platonist kuni Marxi, Sartre’i ja Bourdieu’ni.

Eesti jmt postkommunistlike riikide elanike subjektiivne heaolutunne on väiksem, kui lubaks eeldada riikide SKT.

Paljudel oli oma riiki taastama asudes silme ees ennesõjaaegne EW. Sinna me ent küll tagasi pole läinud. Eestist on saanud üks globaliseerunumaid ühiskondi maailmas. Paigutusime globaliseerumisindeksi alusel, mille väljatöötamisel on arvesse võetud riigi poliitilist lõimitust, tehnoloogiliste ühenduste olemasolu ja majanduslikku integratsiooni, samuti isiklike kontaktide rohkust muu maailmaga, ajakirja Foreign Affairs aastal 2007 esitatud nimekirjas 10. kohale. Kas leidub veel ühtki Eestimaa inimest, kelle vähemalt üks tuttav või sugulane, poeg või tütar, õde või vend jne ei õpiks või töötaks välismaal? On ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi.

Eestlaste identiteet on alati olnud rajatud kultuurile ja keelele. Nooremad on kosmopoliidid ega hooli eesti kultuurist kui inimestevahelise ühenduse ja identiteedi allikast. Tammemägi ja Ehala (Keel ja Kirjandus 2012, nr 4) uuring 732 10. ja 12. klassi õpilase hulgas üle Eesti tõi välja, et oma lapsele olid valmis andma ingliskeelse hariduse 41% vastajatest. Vastajate keelehoiakute alusel on neid, keda võib enam-vähem eestimeelseks pidada, vaid ligikaudu pool küsitletutest. Miks on nii paljud noored meie seni peaaegu et sakraalsetele identiteediallikatele selja pööranud?

Hasso Krull kirjutab raamatus „Nullindate kultuur I”: „Isamaalised veendumused kaotasid Eestis oma vabastava iseloomu seetõttu, et nende ümbert kadus see sallivuse ja ühistegevuse aura, mis enne revolutsiooni „eesti asja” ajajatele omane oli. Lakkamatu püüd õigustada ebavõrdsust, põhjendada teravaid sotsiaalseid eristusi ja kujutada oligarhilist elitarismi üldise hüvena sai vanadele vabastusliikumistele saatuslikuks.” Kui meie kapitalimaailma sisse trügisime, oli seal teoksil enneolematu sotsiaalne eksperiment – neoliberaalse projekti ellurakendamine. Ühiskonna ümberkorraldamise käigus jäid rahvus ja kodanik tagaplaanile. Väärtustama hakati võistluslikku ettevõtjakultuuri, sotsiaalsfääri hakati aga pidama raha neelavaks auguks.

Valitsemise valvurite tegevusega on kodanikuühiskond riigi partnerina tõusnud uuele tasemele.

Ühe politoloogias levinud seletava skeemi järgi iseloomustas XIX sajandi riigivalitsemist ning riigi ja kodanike suhtlemist kodanike nõue saada seaduse ees võrdselt koheldud, XX sajandit aga kodanike soov saada sisuliselt ehk siis sotsiaalmajanduslikult võrdseks. Sama skeem tembeldab XXI sajandi osalemise sajandiks, kus inimestel on valitsejatega vähemalt potentsiaalselt võrdsed võimalused riigielu juhtida.

Eestis on kodanike kaasamisele pärast iseseisvuse taastamist alati hästi vaadatud, sest hakkasime ju alles 20 aastat tagasi seda riiki koos üles ehitama. Tunnetuslikult on kodanikud kaasamise vähesuse üle rahulolematust väljendanud, kuid formaalselt on eesti seadused andnud inimestele kaasamõtlemiseks ja -rääkimiseks päris palju võimalusi, iseasi, kui palju me seda kasutanud oleme.

Ühiskonna struktuur on iseseisvuse taastamise järel arenenud erineva tempoga. Kõigepealt loodi omariikluse ja eraomandil põhinevad majandussubjektid, sellele järgnes turu täitudes majandustegevust reguleerivate huvigruppide areng. Hooti katsetades ja ilma selge plaanita on läinud ka riigi areng. Kuid kogu see areng on toonud endaga kaasa järjest keerukamad institutsioonid ning esimeste iseseisva Eesti poliitpioneeride lihtsad valikud Vene/ Lääs, turumajandus/käsumajandus, EL/SRÜ on asendunud palju suurema hulga valikuvõimalustega.