Teaduspreemia laureaat Kai Kisand soovitab mitte liialdada pesemise ja televaatamisega

Organismide elud on tugevalt läbi põimunud. Inimenegi püsib elus vaid seoses suure hulga bakterite ja seentega, kelleta meie organismi tasakaal paigast nihkuks. Nii keha pinnal kui ka kehas on neil igaühel täita oma roll. Seedimine ilma mikroorganismide kaasabita oleks suisa võimatu. Bakterite ja seente omavaheline asjaajamine ja tasakaal ka näiteks nahal ja limaskestadel kaitseb organismi muude mõjutuste eest. Juhtub aga nii, et kui habras tasakaal rikutakse, võib tavapärasest kaaslasest saada vohav tegelane, kes tekitab ebamugavusi.

2011. aasta riigi teaduspreemia saaja Kai Kisand Tartu ülikoolist uuribki neid juhtumeid, kus inimese immuunsüsteem ei tule toime loomupärase kaaslase, antud juhul siis Candida-nimelise seenorganismi ohjeldamisega.

Oma uurimistöödest ja vaadetest teadusele Kai Kisand Sirbi lugejaile ka kõneleb.

Marek Strandberg: Mis teid meditsiini juurde juhatas?

Kai Kisand: Tahtsin teada saada, mis inimese sees on, kuidas see kõik koos seisab ja töötab. Huvi meditsiini vastu on sageli „pärilik”. Nii ka meie peres. Arstiharidusega oli mu isa, on abikaasa ja lapsedki kipuvad (vähemalt osa) selles suunas.

Olete ka praktiseeriv arst?

Ei ole. Juba ülikooliajal käisin immunoloogia laboris katseid tegemas. Teadustöö tundus sedavõrd põnev, et otsustasin sellega jätkata ka pärast arstiteaduskonna lõpetamist. Pole põhjust kahetseda. See lausa loominguline põlemine, kui mingi keerulise probleemi lahendus hakkab paistma, on eelnevat vaeva väärt.

Sipelgatelt on üht-teist õppida. Õigem oleks öelda, et meist evolutsiooniliselt vanemad Maa asukad on meile lihtsalt midagi õpetamata jätnud. 3. aprilli Scientific Americani artikkel käsitleb nakkavat omakasupüüdmatust, mis aitab sipelgakolooniatel toime tulla näiteks pessa tunginud seennakkusega. Inimühiskonnas on käitumine ju teada: epideemia korral isoleeritakse haiged ja tervetel soovitatakse mitte ringi hulkuda ja kodus püsida. Sipelgad aga ei hülga ega isoleeri oma haigeid kaaslasi. Sipelgad püüavad nii kiirelt kui võimalik oma nakkuse saanud kaaslastelt suitsi eemaldada seenespoore, enne kui need tapvalt toimima hakkavad. Arusaadavalt on tagajärjeks nakkusetekitajate levik üle kogu pesakonna. Tervete kaasabil ning eestvedamisel kantakse nakkusetekitaja kohe ja kiiresti üle kogu pesa.

Sellisel moel laiali kantud nakkus aktiveerib võimalikult paljude pesas elavate isendite immuunsüsteemi ning loob hoopis paremad võimalused nakkusega toimetulekuks.

Tõsi, inimühiskond on epideemiate ennetajana õppinud vaktsineerima, kuid näib, et looduses on see protsess olemas olnud juba ammu enne Edward Jennerit ning me pole seda lihtsalt varem tähele pannud.

Seda oli sipelgakolooniais varemgi tähele pandud, et kui pesas nakatuvad mõned isendid, siis lõppkokkuvõttes kujuneb immuunsus kas ohtliku viiruse või seene vastu välja kogu pesa sipelgail. Seni oli see mehhanism teadmata. Nüüd võib väita, et tegu on teatava „sotsiaalse” reaktsiooniga ohtlikele muutustele. Nagu näha, on tegu üsna tavatu, kuid evolutsiooniliselt tõestatult efektiivseima reaktsiooniga ohu vastu.

Reedel, 20. aprillil

kell 11 toimub Tallinna ülikooli Mare hoone ruumis M-213 Krista Loogma avalik loeng teemal „Väljakutsed kutseharidusele: ülikooli roll”.

kell 16 peab tänapäeva üks tuntumaid prantsuse antropolooge, professor Marc Augé Tallinna ülikooli Mare hoone ruumis M-134 avaliku loengu teemal „Mittekohad ja arhitektuur”. Loeng toimub inglise keeles. Loengule järgneb prof Augé raamatu „Kohad ja mittekohad: Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse” eestikeelse väljaande esitlus Mare hoone aatriumis.

kell 16 toimub Tallinna ülikooli kunstide instituudis (Lai tn 13, ruum 208) muusikaõpetuse metoodika professori ametikohale kandideeriva Tiina Selke venia legendi teemal „Muusikakasvatus XXI sajandi uute metoodiliste suundade mõjuväljas”.

Esmaspäeval, 23. aprillil

kell 13 toimub Tallinna ülikooli Silva hoone ruumis S-235 eesti kirjanduse dotsendi ametikohale kandideeriva Mirjam Hinrikuse venia legendi teemal „Baudelaire’likust modernsuskogemusest XX saj alguse moderniseeruvas eesti kirjanduses”.

kell 13.30 peab emeriitprofessor Jouko Sarvala Tartus Veski tn 4 Baeri majas ettekande „Lake Tanganyika in East Africa – a horn of plenty for fisheries?”

kell 14 toimub Tallinna ülikooli Mare hoone ruumis M-659 sotsioloogia dotsendi ametikohale kandideeriva Liis Ojamäe venia legendi „Eluasemeturust ja eluaseme väärtustest: sotsiaalkonstruktivistlik perspektiiv”.

DAVID W. SCHRYER, sünd 1975

Tallinna Tehnikaülikool

Kaitstud teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), tehniline füüsika

Doktoritöö „Metabolic Flux Analysis of Compartmentalized Systems using Dynamic Isotopologue Modeling” („Isotopoloogilise modelleerimise rakendamine heterogeensete bioloogiliste süsteemide ainevahetusvoo analüüsis”)

http://digi.lib.ttu.ee/i/?657

Kaitsmine toimus 12. aprillil Tallinnas.

Juhendaja: PhD Marko Vendelin, kaasjuhendajad: prof Toomas Paalme ja PhD Pearu Peterson

Oponendid: PhD Katharina Nöh (Jülichi Uurimiskeskuse AS) ja prof Tanel Tenson (Tartu Ülikool)

12. – 13. aprillil toimus üleeuroopalise ja Euroopa ühisrahaga koordineeritava meediauurijate võrgustiku COST „Muutuvad auditooriumid, muutuvad ühiskonnad” järjekordne töökohtumine. Sedakorda Brüsselis. Võrgustik koondab akadeemilisi meediauurijaid peaaegu kõigist Euroopa riikidest ning püüab soodustada nende omavahelist koostööd. Et mitte igaüks ei nokitseks oma nurgas sama asja kallal, vaid sarnaste muredega uurijad koonduksid ning sellest kasvav sünergia lisandaks uut ja olulist teadmist meediauuringutesse. Ühiselt kavandatakse uurimisprojekte, kirjutatakse artikleid ja arutletakse vähemalt kaks korda aastas toimuvatel kokkusaamistel auditooriumiuuringute hetkeseisu ja uuenduste üle.

Brüsseli-kohtumise sissejuhatavasse üldpaneeli olid kutsutud uurijatele esinema meediatööstuse ja meediaregulatsiooni institutsioonide esindajad. Nii see välja reklaamitigi – teadus kohtub tööstusega. Viimase esindajatena astusid üles auditooriumi huve koondava EURALVA nõunik Vincent Porter, Flaami Rahvusringhäälingu esindajana endine Genti ülikooli uurija Tomas Coppens, EPRA asepresident Maja Cappello, Facebooki public face Luc Delany ning New Yorgist ärijuhtimise kõrgkooli professor Philip M. Napoli.

Üldpaneelis oli plaanitud keskenduda kolmele küsimusteringile: milliseid ülesandeid esitab ühiskonna muutumine uurijatele, milline peaks olema ühiskonnas sobilik meediaregulatsioon ning milline koostöö on võimalik akadeemiliste ja kommertsuuringute vahel. Peatun kahe viimasega seotud arutelul, sest just neis läks diskussioon tuliseks ning ilmsiks tulid huvitavad jõujooned, aga ka vähesest omavahelisest läbikäimisest tingitud stereotüüpsed hoiakud üksteise suhtes.

Ptahhotepi elutarkuse ilmumise puhul

Teadusest räägitakse palju. Näib olevat mõtet eristada kaht viisi teadusest kõnelemiseks. Esimene võimalus, peamine, populaarsem, on rääkida teadusest kui mingist aktiivsest subjektist või vähemalt põhjuslikult toimivast nähtusest. Sel viisil on loomulik öelda „teadus teeb seda ja seda”, näiteks „teadus võidab vaimupimeduse”, „teadus loob aluse moodsale tsivilisatsioonile”, „teadus lahendab toiduprobleemi” aga ka näiteks „teadus ei suuda lahendada inimhinge mõistatust”. Sellise kasutuse puhul näib olevat ilmne, et kuigi sõnastatud teadusse puutuvalt, need laused ise teaduslikud laused ei ole, need on teaduse suhtes väärtustavad laused. Need väljendavad kõnelejate hoiakuid teaduse suhtes ning teadusele aktiivsuse omistamine annab hoiaku väljendamiseks mugava vormi. Hea teadus teeb häid ning halb teadus halbu tegusid, nimetades neid tegusid demonstreeritakse oma suhtumist teadusse.

Olemises on teadust raske käsitada aktiivse toimijana. Seepärast on eelmine kõneviis läbinisti metafoorne ja selle täienduseks peaks eksisteerima ka ontoloogiliselt adekvaatne, keeleliselt literaalne teadusest kõnelemise viis. Selle viisi puhul me hoiduksime teadusele kui universaalile mingit põhjuslikku toimet omistamast ning kogu põhjusliku toime omistaksime individuaalsetele substantsidele, mis teadust kui üldist omadust kannavad. Teaduse suhtes on substantsideks muidugi inimindiviidid. Selle pildi järgi inimesed teevad seda ja teist, teaduse toime moodustub inimtegevuse resultandina. Ometi ei ammenda see ontoloogiliselt veenvam teise kõneviisi pilt teadust terviknähtusena, ka esimesele kasutusele jääb ikka oma koht, sealjuures vahel isegi hinnanguvaba.

François Jullieni suurim väärtus seisneb indoeuroopalikule alternatiivse mõtlemisraamistiku väljatöötamises.

François Jullien, Tõhususe traktaat. Tõlkinud Margus Ott, toimetanud Kaia Sisask. Kujundanud Signe Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011. 328 lk.

François Jullienile võlgnen oma elu suurima filosoofilise jahmatuse. See oli leebe, peaaegu täheldamatu jahmatus, see-eest pikaajaline. Ma pole sellest siiani toibunud. Jahmatus on seda jahmatavam, et Jullien pole traditsioonilises mõttes üldse filosoof ja teemad, mida ta käsitleb, üksnes riivavad harjumuspäraseid filosoofilisi sõlmküsimusi.

Lugesin tema teost „Ümbertminek ja otsetee”.¹ Ta alustab sõjapidamise viisidest, et teha sellest hiljem järeldusi, mis kehtivad kaugel väljaspool sõjatandrit. Ta räägib sellest, kuidas vanad kreeklased eelistasid oma sõjapidamises laupkokkupõrkeid: mõõduvõtte, millest on eemaldatud kõik välised mõjurid, lagedal väljal, eemal muust elust, suunates väed täiel kiirusel teineteise pihta. Osapool, kes purustavas kokkupuutes vähem kannatada sai, kuulutati võitjaks. Veel räägib Jullien, kuidas vanad hiinlased seevastu vältisid selliseid mõõduvõtte nagu tuld: hea väejuht võidab lahinguta. Selleks tuli vaenlast rünnata selja tagant.

Need kaks viisi sõda pidada ehk Vana-Kreeka ja Vana-Hiina oma on teineteisest sootuks erinevad, kuid mõlema kasuks leidub mõistuspärane selgitus. Kreeklased lahendasid oma konflikti linnast väljas umbes samal põhjusel, mil praegugi on kombeks erimeelsuste lahendamiseks „õue minna”: et vältida „toa” purukspeksmist. Hiinlaste ideaali taga otsest kokkupõrget üldse vältida oli analoogiline soov saada hakkama ilma üleliigse hävituseta: vastaste tapmine on raiskamine, sestap tuleb nad võitluseta vangistada ja oma kasuks tööle panna.

Kõrgharidusreformi tagajärg võib olla süvenev kihistumine ja ühiskondlik taandareng.

Minister Jaak Aaviksoo räägib Sirbile (5. IV 2012) antud intervjuus, et „ühiskonnas on ühemõtteline arusaam, et kõrgharidus on riigi ja avalik-õiguslike isikute asi”. Kas minister ei aja siin aga segi avalikku huvi ja avaõiguslike juriidiliste isikute ainupädevust? Riik ega avaõiguslikud juriidilised isikud ei pruugi globaliseeruvas ühiskonnas olla ainukesed, kes võivad esindada ja kanda avalikku huvi. Avalikku huvi võivad esindada ka sihtasutused ja mitmed teised mittetulunduslikud eraõiguslikud juriidilised isikud. Samas ei pruugi neoliberaalse kõrghariduspoliitika eesmärgiks olla ka riigi huvi täielik kadumine kõrghariduse edendamisel, vaid selle nn lõdvendamine autonoomse ülikooli kui avaõigusliku juriidilise isiku kaudu. Ometi oleks ülikoolil nii oma institutsionaalset, finantsilis-organisatsioonilist kui ka akadeemilist autonoomiat kergem arendada sihtasutuse juriidilise konstruktsiooni kaudu.

Selle kinnituseks on Ameerika ülikoolide edu Euroopa vanade ülikoolide ees organisatsioonija finantseerimissüsteemi arendamisel. Kiire kasv kõrghariduse sektoris ja kõrghariduse massihariduseks muutumine on põhjustanud olukorra, kus isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi ei piisa kõrghariduse rahastamiseks vaid avalikest vahenditest. Sihtasutuse kui mittetulundusliku eraõigusliku juriidilise isiku kaudu saaks edukamalt rakendada avaliku ja erasektori partnerluse, osanike ja finantseerimisallikate paljususe, konkurentsivõime kujundamise jm põhimõtteid kestliku kõrghariduspoliitika arendamisel. Selle kujukaks näiteks võib tuua Aalto ülikooli Soomes, see asutati teatavasti sihtasutusena 2010. aastal.

Euroopa Liit on hakanud mõjutama liikmesriikide, sh ka Eesti kõrghariduse mudeli valikut. Seejuures rõhutatakse olulisena ka ülikoolide autonoomiat, mis annab ülikoolidele võimaluse olla uuendusmeelsem. Ülikoolide autonoomiat ja selle mõju akadeemilisele vabadusele on Euroopas oluliseks peetud juba ülikoolide tekkimise ajast, s.t XII sajandist peale. Bologna protsessi käigus on seda autonoomiat aga püütud suuresti piirata. Liikmesriikide siseriikliku õiguse toel on vähendatud ülikoolide institutsionaalset, aga ka akadeemilist autonoomiat ja vabadust. Ülikoolide institutsionaalse autonoomia piiramise näitena võiks tuua ülikooli defineerimise vaid teadusülikoolina 2008. aasta muudatuste käigus Eesti ülikooliseaduses. Mitmed uued ja väiksemad ülikoolid, mis olid ülikoolideks saanud 1998. aasta ülikooliseaduse järgi, pidid selle tõttu end uuesti määratlema.