Juba teist nädalat täidab ajalehtede veerge kultuurkapitali temaatika. Võhiklikult alustet väitlemise käigus on kirja pandud ja ära trükitud ka vägagi asjalikke sõnavõtte inimestelt, kes teemaga tegelikult kursis. Kui esmalt tabas ilmselt kõiki kultuurkapitaliga ühel või teisel moel vähegi kokku puutunud inimesi põhjendet solvumus põhjendamatu laimu üle, siis tänaseks on igal huvilisel võimalik sisuliselt selge pilt kokku klapitada. Iseasi, kas terade sõkaldest eraldamine ning arutu tekstilaama seest aruka mõtte ülesleidmine niisama lihtne on.

See, et ilma igasuguse põhjuseta minnakse Eesti riigi ühe adekvaatsemalt toimiva instrumendi kallale, näitab eeskätt hõlmakippujate tarkusepuudust. Nii raamatu- kui südametarkuse puudust. Südametarkust on keeruline ajakirjanduse vahendusel abivajajatele jagada, raamatutarkuse koha pealt meenutan veidi kulka kaugemat ajalugu (huviline leiab lisamaterjali kulka kodulehelt www.kulka.ee).

Midagi pole parata. Kuigi korrast, mil viimati põhjalikumalt meie ajakirjandust pidin hurjutama, pole möödas veel poolt aastatki, tuleb see must töö taas ette võtta. Sest nad tegid seda jälle! Seekord hakkasid nad täiesti põhjendamatult riigi emapuud, rahvuskultuuri saagima. Võrdsustasin toona („Riigikukutajad”, 22. II) ajalehe juhtkirja suvalise lugejakirjaga, „mis on ju samuti vähesele või olematule faktikogule ehk kuulujuttudele toetuv tundepuhang, anonüümne pealekauba”.

Isegi kui Putnam osutub oma massiivse statistika taha peitunud salamoralistiks, on tema raamat siiski kõigile ühiskonnahuvilistele kohustuslik lugemisvara.

Robert Putnam, Üksi keeglisaalis: Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd. Hermes, 2008. 524 lk.

Eneseabiõpikutes ja teraapiates tehakse inimesele enamasti selgeks, et tähtis pole, kuidas asjad on, vaid see, kuidas nendest mõeldakse. Selles peitub elutark fatalism, teadmine, et inimene elab loodusseaduste ja sotsiaalse ettemääratuse haardes. Mõtlemine on oluline. Aga seegi käib suures osas ettemääratud radu. Nagu teada, esindavad inimmõtte arengu staadiume kaks üsna vastandlikku mõtlemisviisi: mütoloogiline ja tüpoloogiline. Esimene on olemuselt dualistlik, seal figureerivad igavesti taastulevad personifitseeritud Hea ja Kuri ning apelleeritakse turvalisuse- ja ohuseisunditele. Tüpoloogiline mõtlemine on seotud teadusmõtlemise loogika ja protseduuridega, selle tööriistaks on mõõtmine ja võrdlemine, analoogiate, struktuuride ning arhitektoonika väljaselgitamine – ning väärtushinnangute välistamine. Mõlemat mõtteviisi hoiab üleval institutsionaalne autoriteet. Mütoloogilise mõtlemisega manipuleerivatele institutsioonidele annab aupaiste asjaolu, et need tegutsevad turvafirmana, valvates inimese sügavate, alateadlike, liigimälu ja surmaga seotud hirmude lävepakul. Teadusega seotud tüpoloogilisele mõtlemisele annab samuti autoriteedi võime kui mitte ületada, siis vähemasti objektiveerides ja distantseerudes leevendada neidsamu hirme, aga lisaks ka asjaolu, et selle mõtlemisviisi tulemuseks on maist paradiisi loovad hüved.

Milan Kundera romaanikunsti esseeülikool

Milan Kundera, Eesriie. Tõlkinud Martin Kala. Tänapäev, 2008. 158 lk.

1992. aasta 6. märtsi Sirbis avaldas Ülo Mattheus artikli, kus võttis jutuks Jaan Kaplinski luule. Kurtes ühe luuletuse segase sisu ja vastuolulise struktuuri üle, otsis kriitik oma tõlgendusele tuge Kaplinski ühiskondlik-poliitilistest seisukohtadest. Alles nüüd, olles paljastanud luuletaja moraalsed libastumised, ränga ülekohtu Eesti rahva ees, paistis talle, et on luuletuse ära seletanud. See Mattheuse kirjatöö ajendas Hasso Krulli avaldama ajalehes Eesti Elu (30. III 1992) artikli, millele ta pani pealkirjaks „Nüansimeele kriis”. Krull viitab alustuseks tollase Eesti kirjanduskriitika üldisele suutmatusele mõista kirjanduskeele eripära võrdluses moraalse või poliitilise keelepruugiga, kirjandus on „võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem”. Kuid pöördub siis artikli ajendi, Mattheuse kirjatöö poole: „Valisin selle näite, kuna just Mattheuse kirjutistes ilmub eriti näkkulöövana tõeline ignorantsus kõige puhtkirjandusliku, ehtsamalt kirjandusomase suhtes”.

Milleks seda vana vaidlust meelde tuletada? Sest Mattheus on tagasi! Lugedes viimasest Sirbist tema arvustust Andrei Hvostovi jutukogule „Võõrad lood”, lõi mulle uuesti näkku seesama ignorantsus kõige puhtkirjandusliku vastu, seesama täielik nüansimeele puudumine. Mattheuse arvustus on võigas kirvetöö Hvostovi novellikogu kallal, mida ta loeb kordamööda kui parteiprogrammi ja ajaloouurimust.

Religioon teeb grupist väljaheitmise lihtsamaks, muutes muidusööjate ligipääsu ühishüvedele võimatuks või väga kalliks.

Eesti on tõenäoliselt maailma kõige vähem religioosne riik, kus Eurobaromeetri andmeil alla 20% inimestest usub Jumalat ja Vikipeedia järgi on meist 71% ateistid. On kardetud, et vähene religioossus tekitab Eestis probleeme, sealhulgas võõrandumine ja üksindus, suur kuritegevus ja madal ärikultuur, identiteedikriis, spirituaalne mahajäämus ning lõpuks Jumala kättemaks. Optimistlikult on aga loodetud, et religioonivaba mõistus võiks anda Eestile konkurentsieelise teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamisel ja uuele ajastule vastava pluralistliku moraali loomisel. Siinkohal tuleb juttu religiooni kasulikkusest ja selle väljakujunemise põhjustest.

Olümpia täidab taas ekraane. Või risustab, kuidas kellelegi, kõik ju ei hooli spordist. Ega peagi hoolima, kõik ei käi ju ka teatris. Leidub selliseid fundamentaliste. Ometi arvaks, et nii ühed kui teised teevad sekka salapattu, see tähendab, et teinekord siiski hoolitakse ja käiakse. Mispuhul oleks hea, kui midagigi aru saadaks. Sellise abi pakkumine ongi käesoleva konspekti eesmärk. Kusjuures nišilehe lugejate huvides tõmbame spordile paralleele kultuurivallast.