Murrang koolifüüsikas
Lauri Kulpsoo
Sügiseks valmivad osaliselt koolifüüsika uued õppematerjalid, kaasa arvatud kauaoodatud võrgupõhised materjalid, mis on kohandatud ka tahvelarvutitele ja nutitelefonidele.
Kui jutt läheb kooliõpikutele, siis meenuvad lahingud, kus senised õpikukirjastajad kaitsesid oma tooteid ja positsioone. Õpikute eest on lapsevanemad ja maksumaksjad pidanud maksma krõbedat hinda ja õpikuis olevate vigade, mida ikka ette tuleb, parandustsükkel on olnud pikk, kui seda üldse ette on võetud.
Hea loodusteadusliku hariduse vajalikkuses kahtlejate hulk üha väheneb. Üheks takistuseks edasiliikumisel on muu hulgas see, et seni puudub hea ajakohane füüsika õppematerjalide kogu. Nüüd on Eesti Füüsika Selts, Tartu ülikooli füüsika instituut ja kirjastus Maurus selle tegemise tõsiselt ette võtnud ja oodata on nii paberile trükitud õpiku kui ka võrgus kasutatavate õppematerjalide tulekut. Esimesi elemente uuest füüsika õpikeskkonnast on huvilistel võimalik uurida ja kasutada juba eeloleval sügisel.
Sirbi lugejaga jagab oma tähelepanekuid Eesti Füüsika Seltsi juht Kaido Reivelt.M. S.
Kuidas yin’ist hapnik sai
Teadus on ikka olnud võidujooks esmaavastuse nimel.
Koolipõlvest on meeles, et hapniku avastajaks nimetati Lavoisier’d. Tegelikult olid teadmised hapniku kohta õpetlaste peas ja praktilises kasutuses olemas palju varem. Teadus on olnud ja on jätkuvalt võidujooks esmaavastuse nimel, ülimalt emotsionaalne tegevusvaldkond, kus vaatamata formaalsustele ja reeglitele on asi pelgalt tekste tootvatest autoritest üsna kaugel. Nagu iga õnneliku leiu puhul, on ka hapnikul palju esmaavastajaid ja au enesele nõudlejaid. Seda ennekõike lääne kultuuriruumis. Vaidlused ja ebamäärasus oleks ehk olemata jäänud, kui juba sajandite eest saanuks pruukida praegust teadustekstide kirjastamissüsteemi, mida vahel kiruda eelistatakse.
Esimesed hapnikutekitajad
Esimesteks hapnikutekitajateks peetakse sinivetikaid, mis olid tõenäoliselt olemas juba 2,7 miljardit aastat tagasi – võib-olla varemgi. Vaatamata nimele ütlevad geneetikud ja mikrobioloogid, et tegemist on siiski bakteritega – tsüanobakteritega –, mitte vetikatega. Ökoloogidbioloogid ütlevad aga, et tegemist on ikka taime ehk vetikaga. Nad kasutavad elutegevuseks päikeseenergiat ehk fotosünteesi, lõhustades energia saamiseks veemolekule ja vaba hapnik on neile põhiliselt kasutu jääkprodukt. Vaba hapniku hulk ei olnud aga miljardeid aastaid tagasi kuigi suur ja seegi neeldus, reageerides erinevate ainetega, näiteks vulkaaniliste gaasidega. Tänapäeval toodavad tsüanobakterid koos vetikatega umbes 70–85% kogu õhuhapnikust. Tsüanobaktereid on kõikjal, kus on niiskust, kuid kõige rohkem muidugi veekogudes, pannes need vahel õitsema ja värvides Punase mere punaseks.Arvamusliidri kirjad
Alar Karis, Kiri tulevikku. Koostanud ja toimetanud Mart Orav, kujundanud Kalle Toompere. Aasta Raamat OÜ, 2012. 448 lk.
„Rektor on visionäär, ta peab nägema kaugemale, kui on täna ülikooli lahendamist vajavad probleemid. Rektori arvamus on oluline, kui räägitakse Eesti riigi tulevikust.” Nii lausus sel suvel ameti Volli Kalmule üle andnud rektor Alar Karis ajalehele Universitas Tartuensis 2007. aastal ametisse astudes (lk 11). See oluline arvamus on nüüd ilmutanud end ka raamatu kujul. Õigupoolest on arvamusi raamatus väga palju, sest mahukasse teosesse on kogutud kõik vahekorrad ajakirjandusega, pikkadest artiklitest ja intervjuudest lühikeste kiirkommentaarideni, samuti ametiisikuna peetud kõned ja ettekanded.
Karis juhtis Tartu ülikooli viis aastat, nagu on Jaak Aaviksoo erandiga vabaduseaja ülikoolis tavaks saanud. Ja heaks tavaks ses mõttes, et ehkki rektorit oleks võimalik ka ametisse tagasi valida, on see siiski üksikisikule liigsete nõudmiste esitamine. Ülikooli vaimne juhtimine, aga ka haldamine peab olema külakorda tehtav töö, milleks kulunud aeg teadlast teadlasena päris ära ei söö, mahakantavaks ei tee ega pagulusse sunni.2011. aasta protestilainetusest demokraatliku utoopiani
Kui kunagi tähendasid valitud esindajad ja üldine valimisõigus sammu progressiivsema ja avatuma ühiskonna suunas, siis praeguseks on sest saanud mehhanism, mis hoiab inimesed poliitikast eemal.
Michael Hardt Antonio Negri, Declaration. Perseus Books Group. Kindle Edition, 2012.
Tuneesia, Egiptus, Liibüa, Jeemen, Bahrein, Süüria, Alžeeria, New York, Tel Aviv, Madrid, London, Ateena jne. 2010. aasta lõppes ja 2011. aasta algas protestilainetustega Lähis-Idas ja seejärel mujal maailmas, kohati kestavad need senini. Kuigi meediatähelepanu on paratamatult vaibunud, üldsuse teadvusesse nende taustaks olnud problemaatika vaevalt et üldse jõudis ning fundamentaalsed muutused jäid enamasti saavutamata, ei tohiks toimunut ehk siiski nii kergelt ja kiiresti unustada. Tegemist on ehk märgiga, et tekkimas on üldine soov ja valmidus astuda tõsiselt välja kui mitte just õiglasema ühiskonna nimel, mida küll soovitakse, kuid ei osata väga täpselt ette kujutada, siis vähemalt kasvava ebaõigluse ja silmakirjalikkuse vastu tänapäeva ühiskonnas?
Michael Hardt ja Antonio Negri on selle aasta kevadel kirjutanud lühikese, kuid kohati vägagi tabava ülevaate tänapäeva ühiskonna kriisidest mainitud protestide taustal ning nende potentsiaalist olla progressiivsete sotsiaalsete arengusuundade seemneks. Raamat on ilmunud formaadis, mis sobib nii mahult kui vormilt meie kaasaega. „Deklaratsioon” on ennekõike e-raamat (mida on võimalik soovi korral ka paberkujul tellida), mis on palju pikem kui tõsise ajakirja artikkel, kuid õhem kui täismahus raamat ning selle hind on just selline, mida on õiglane maksta elektroonilise väljaande eest – maksimaalselt mõni euro.Ühistegelisema Eesti poole
Kuidas minna edasi situatsioonist, kus on tekkinud kahtlused seadusandja ja valitsuse seaduskuulekuses, poliittehnoloogiad toodavad näotusi ning poliitikute maine on juba peaaegu olematu?
Sellega, et aeg liigestest lahti paistab olevat, nõustuvad tänapäeval ilmselt paljud. Ometi ei näi meie ümber olevat just eriti rohkesti neid, kes selle neetud risti oleksid võimelised enda kanda võtma ja paika panema.
Kui varasematel aegadel on inimesed ikka uskunud, et lahenduse pakuvad välja poliitikud ja valitsus, siis viimastel aastatel on peale Eesti paljudes arenenud demokraatiaga riikides süvenemas legitiimsuskriis. Üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus ikka esindab nende huve ka tegelikult või kas valitsus ülepea teab, mida on praeguses situatsioonis vaja teha. Kas näiteks see, kui valitsus tormab ummisjalu täitma iga Brüsselist saabuvat direktiivi, sisendab usku, et sellele sammule on eelnenud põhjalik analüüs otsuse kooskõla kohta Eesti rahvuslike huvidega või annab selline tegevus tunnistust hoopis iseseisva mõtlemise puudumisest?Usalduse kadu viib ühiskonna küünilise resigneerumiseni
Seymour Martin Lipset on öelnud, et legitiimsus märgib poliitilise süsteemi võimet põhjustada ja hoida usku, et poliitilised institutsioonid on selles ühiskonnas sobivaimad. Praegu on esil mitu probleemi, mis mõjutavad Eesti poliitilise süsteemi legitiimsust. Lahenduste otsimine euroala finantskriisile osutab ELi superstruktuuridest lähtuvale survele liikmesriikide, sh Eesti poliitilistele valikutele. Reformi- ja iga muu erakonna rahastamise ümbert saladusloori kergitamine ja Eesti valijate süvenev võõrandumine parteidest peegeldavad meie demokraatia kasvuraskusi. Mõlemad tekitavad kodanikes nõutust ja nõrgendavad valitsusinstitutsioonide legitiimsust.
Wolfgang Streeck väidab, et demokraatia on praegu veel suuremas kriisis kui majandus. Teatud tingimustel võib ka demokraatlik poliitiline süsteem muutuda suletuks ja omandada totalitarismi jooni. Muutused toimuvad seejuures formaalselt õiguspäraselt ning nende läbiviijatel on rahva mandaat. Poliitilisel retoorikal ja õigusaktidel on sellisel juhul tegelikkuse taju hägustav iseloom – teatavasti oli Nõukogude põhiseadus sõnades maailma üks demokraatlikumaid. Formaalne legalism ei tähenda kaugeltki institutsioonide legitiimsust.Võimu legitiimsusest
40% valijatest pole erakondlikku eelistust ja 7% valiks mitteparteilise üksikkandidaadi.
Keerulistel aegadel on mõistlik meenutada mõnesid põhitõdesid. Näiteks seda, et legitiimsus on võimu keskne küsimus. Ehk see, kas valitsetavad usuvad piisavalt, et neid valitsetakse „nii nagu peab” ja et valitsejad on „just need õiged”. Kui seda pole, on kuri karjas, sest inimesi ei saa pikalt valitseda nagu pudulojuseid – ninaesise ja piitsahirmuga. Ka kõige tugevam ja autoritaarsem võim vajab vältimatult enda olemasolu õigustust, mis tuleneb väljastpoolt.
Läänemaailmas ei usuta enam, et vürst on Jumalast ja ainuüksi seetõttu tuleb alamatel kuulekalt alluda ükskõik millistele ülalt tulevatele korraldustele. Vastupidi, alluvad peavad valitsejaid hoolikalt silmas, sest võimu halb mõju korrumpeerumise kaudu on teada. Siin on ka vastus sellele, kas „süütuse presumptsiooni” erakondlik tõlgendus, mille järgi võimu tipud mõistetakse süüdi ainult kohtus, on pädev või mitte. Ainuüksi kuriteo toimepanemise kahtluse alla sattunud poliitik kaotab demokraatia reeglite järgi suure osa oma legitiimsusest ja ka kuriteos süüdi mõistmata jätmine ei too seda tagasi. Niisugusesse olukorda sattunud poliitikule võib üksnes soovitada, et hakka kõigepealt eraisikuks, siis räägime edasi süütusest ja presumptsioonist.Tasuta kultuur on siiski olemas
Marek Strandberg
Juuli lõpul ilmunud Eesti statistika aastaraamatu traditsiooniliselt napis peatükis kultuuri kohta on korraliste kino- ja muuseumikülastuste kokkulugemise järel ka paeluv lõik, mida pean täies mahus tsiteerima: „Olgugi et Eesti on infotehnoloogia valdkonnas maailmas tuntust kogunud, ei ole kultuuriteenuste kasutamine internetis meil veel väga levinud. 2008. aastal kasutas internetti tele- ja raadiosaadete vaatamiseks ja kuulamiseks 19% Eesti elanikest. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 20%. Euroopas oli see näitaja kõrgeim Islandil (57%) ja madalaim Rumeenias (7%). Eestis ei ole veel levinud ka tasuliste kultuuritoodete kasutamine internetis. 2008. aastal oli Eestis vaid 1% elanikke, kes olid vaadanud või kuulanud internetis tasulisi tele- või raadiosaateid ja see oli üks Euroopa madalamaid näitajaid. Kõige rohkem oli tasuliste saadete vaatajaid-kuulajaid Rootsis (16%). Paljude kodumaiste kultuuriteenuste tarbimist saab suurendada pakutavate teenuste mitmekesistamise ja valiku laiendamisega. Tasuliste teenuste pakkumist ja kasutamist pidurdab kindlasti ka suure hulga tasuta teenuste kättesaadavus internetis. Tõenäoliselt aga suureneb aastatega ka tasuliste kultuuriteenuste pakkumine internetis.” (Lk 80, täismahus www.stat.ee.)
