Airi-Alina Allaste vestleb Andy Bennettiga elustiilist, kultuurist ja kultuuritarbimisest.

Andy Bennett on Austraalia Griffithi ülikooli kultuurisotsioloogia professor ning kultuuriuuringute keskuse juhataja. Briti päritolu sotsioloogi uurimisteemad on kogu tema aastakümneid väldanud karjääri kestel olnud seotud noorsookultuuri, popmuusika analüüsi ning igapäevaelu ja elustiiliga Neil teemadel on ta kirjutanud või toimetanud kümneid raamatuid, millest väärivad esiletõstmist „Popular Music and Youth Culture”, „Cultures of Popular Music”, „Remembering Woodstock”, ja „After Subcultures“. Aprillis ja mais viibis Andy Bennett ajutiselt Eestis TLÜ RASI elustiili uurimiskeskuse külalisprofessorina.

Airi-Alina Allaste: Oled kirjutanud uurimusi ja raamatuid tänapäeva ühiskonnast, subkultuuridest ning mitmekesisest elustiilist. Millised on olulisimad tendentsid praegu?

Andy Bennett: Ma arvan, et elustiil on mõiste, mis kirjeldab kõige paremini ühiskonnas viimastel kümnenditel toimunud muutusi. Elustiili valikuga inimene pidevalt nii reflekteerib kui ka nii-öelda loob iseennast – kes ta on, millised on ta suhted teistega, milline on tema koht ühiskonnas? Võiks öelda, et oma identiteeti konstrueeritakse pidevalt elustiili kujundamise kaudu. Elustiilil on oluline roll ka läbirääkimisvahendina indiviidi ühiskondlikesse struktuuridesse paigutumisel.

Oskad sa seda konkreetsemalt seletada. Kuidas täpselt üksikisik ikkagi oma elustiilivalikuga struktuuridesse paigutumist mõjutab?

Noored inimesed on muutunud väga mobiilseks. Näiteks kui töölisklassi noored huvituvad kirjandusest ja muusikast, võivad nad teha ka suuremaid pingutusi omandamaks haridust. Haridus jälle avab hoopis uusi võimalusi, aitab kaasa mobiilsusele juba globaalsel tasandil. Näiteks õppimiskogemused välismaal või reisimine võivad muuta nii inimest ennast kui tema seisundit ühiskonnas.

Linnar Priimägi („Kust alguse saab meie kodumaa?”, Sirp 11. V), kes püüab „paljastada” minu väidetavalt kasutatud propagandatehnikat, on ise selle tehnika osavalt rakendanud mustamiseteenistusse.

Ta justkui tsiteerib minu artiklit: „(Vene diplomaat „helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu,” kirjutab Sergei Metlev; aga veenduge ise, Postimees 16. III 2009)”. See viide Postimehe 2009. aasta artiklile aga näitab, et helistajaks on hoopis Vene kaasmaalaste poliitika tegelane Andrei Zarenkov. Autori sõnadest tuleb välja, justkui ma valetaks lugejale, olles asendanud Zarenkovi Vene diplomaadiga. Egas lugeja pea mõistma, et sõnapaar „Vene diplomaat” on seal Priimäe enda leiutis, sest ta jätab selle välja otsetsitaadi jutumärkidest. Haritud filoloogi ja propagandaguruna kasutab hr Priimägi rohkelt ladina keelt, huvitav, mis võiks olla sellise triki ladinakeelne vaste?

Kirjutasin ma oma artiklis toona hoopis järgmist (Delfi 17. IV ): „Kolm aastat tagasi, kui olin vene koole ühendava Õpilasesinduste Assamblee peasekretär, põrkasin kokku saatkonna kontaktisiku ja KAPO aastaraamatu tegelase Andrei Zarenkoviga. Ta helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu”. Kutsun üles hr Priimäge säilitama ka auväärse Sirbi veergudel austust teiste inimeste vastu ning lõpetama tembeldamised à la „alibi-venelane”. Ja, muide, valetamisest ei alga meie kodumaa kohe kindlasti.

Mitmeski mõttes seisavad juudi, poola, ukraina, valgevene, leedu, läti ja eesti ajalookirjutus tänaseni eraldatuna, otsides kohta nii natside kui ka nõukogude, vene ja lääne ajalookirjutuse kõrval.

Timothy Snyder, Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel. Tõlkinud Rein Turu, toimetanud Leino Pahtma. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2011, 532 lk.

Mida suuremaks kasvab Hitleri ja Stalini režiimi kuritöid selgitava ajalookirjanduse hulk, seda olulisem on uute faktide väljaselgitamise kõrval juba olemas teabe asjatundlik struktureerimine ning esitamine. Timothy Snyder (1969) on Yale’i ülikooli professor, kelle huviks on olnud Ida-Euroopa poliitiline lühiajalugu, rahvuslus ning holokaust ning kes on mitmete Kesk- ja Ida-Euroopat käsitlevate teoste autor. Originaalis 2010. aastal ilmunud „Veremaad” on praeguseks leidnud ohtralt tunnustust ning tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keele. Selle raamatu üheks suuremaks väärtuseks võib pidada just nimelt autori oskust ühendada tegelikult juba teada lood nii, et tulemuseks on sisuliselt uus kvaliteet XX sajandi Euroopa kõige keerulisemate aastate mõistmisel.

Snyder keskendub kummagi režiimi kuritööde epitsentrile, millele viitab ka juba pealkirjas formuleeritud mõiste „Veremaad”. Nii nimetab Snyder Hitleri ning Stalini vahele jäänud territooriumi Poola keskosast kuni Lääne-Venemaa ja Ukrainani, sinna jäävad ka Eesti, Läti ja Leedu ning Valgevene. Just seal leidsid aset Teise maailmasõja kõige verisemad sündmused. Seejuures tõmbab Snyder veel ühe range piiri. Keskendudes üksnes mõlema režiimi poliitiliselt ette kavatsetud massimõrvadele, loeb ta nende ohvriteks ühtekokku umbes neliteist miljonit inimest, kes surid nimetatud piirkonnas aastail 1933–1945. Nende inimeste surma põhjuseks polnud sõjategevus. Ükski neist polnud tegevteenistuses sõdur, nende hulgast ei leia inimesi, kes hukkusid viletsate olude tõttu ümberasustamisel või koonduslaagrites. Need inimesed surid, sest selline oli poliitiline tahe ja otsus.

Indrek Ibrus loodab, et täna algav intellektuaalse omandi foorum teadvustab infovabaduse ja majandusedu seoseid.

Valle-Sten Maiste: ACTA vastu protestijate retoorikas oli kesksel kohal araabia kevade laadsete fenomenide ohtusattumine, piraatluse toetamist häbeneti otsesõnu välja öelda. Kas mitte asjata, kehastavad ju autoriõigused praegu kaua kestnud rumalust ja ebaõiglust. Kui võtta eelduseks, et ideed on tänapäeva maailmas jõukuse allikas, siis on tänapäevane autoriõiguse süsteem mõneti kolonialismi jätkamine uute vahenditega. Ideed on rikkamas ühiskonnas kättesaadavamad, sellega saavutatakse majanduslikke eeliseid oma kodanikele. Ometi on ideede kättesaadavuse parem seis siiani saavutatud tihti eetiliselt küsitaval moel.

Indrek Ibrus: Ma nii radikaalselt ehk ei väljenduks, aga praeguste regulatsioonide juures on rikkusele antud kõik võimalused enese taastootmiseks. Rikkus on muidugi suhteline mõiste: alati on keegi millegi poolest rikkam ja keegi vaesem. Ennekõike globaalsest perspektiivist on ebaõiglust kehtiva intellektuaalomandi seadestu juures küll. Meediauuringutes on üks oluline allvaldkond meedia ja kommunikatsiooni poliitökonoomia ja selle sees on peamiseks küsimuseks, kuidas üleilmselt ebavõrdsust vähendada. Kui kusagil maailmas on kellelgi selgelt kesisem või raskendatud juurdepääs informatsioonile, siis see loob ja taastoodab automaatselt ebavõrdsust. Ollakse ju tänapäeval seisukohal, et teadmised on majanduskasvu allikas. Seega tuleks seista teadmiste levikut takistavate piirangute kaotamise eest ja küsida, kas ülemaailmsed autorikaitse regulatsioonid pole mitte ebavõrdsuse taastootmise vahend ning vaadata, kuidas me saame neid muuta. ACTA jms regulatsioonid ning USAst lähtuvad kampaaniad autoriõiguste süsteemi üleilmselt tugevdada töötavad neile püüdlustele vastu. Vastupidised aktsioonid nagu Creative Commons, Open Knowledge jt on jällegi jagamise lihtsustamise teenistuses ning üritavad luua seda soodustavaid institutsionaalseid taristuid.

Ma ise olen töötanud projektidega, mille eesmärk on teha võimalikuks Aafrika lastele läänes tunnustatud õpikute trükkimine. Püüdsime kaardistada, millised õpikud on vabakasutuses ja kuidas neid võimalikult valutult toimetada, trükkida ja levitada. Viimastel aastatel on hakatud hoopis süsteemselt tegelema just selliste vabakasutust võimaldavate institutsionaalsete võrgustike rajamisega ja usun, et peatselt jõuame siin ka püsikindlate süsteemideni. Samasugust arengut võib tähele panna teaduses. Teadlaste üks püsivajadusi on ju oma teadmiste kolleegidega jagamine, ent end väga hästi sisse seadnud teaduskirjastused on teinud teadusajakirjade tellimise või artiklite internetis allalaadimise üüratult kalliks ning takistavad nõnda teadmiste ja kogemuste vahetamist. Praegu kuuleme, kuidas üha enam rajatakse vaba ligipääsuga teadusajakirju ja teadlaste teadlikkus neis küsimustes on jõudnud tasemeni, kus üha enam keeldutakse avaldamast väljaannetes, kus ligipääs on ebamõistlikult raskeks tehtud. Ja seeläbi tekivad uued institutsioonid – mitmesugused vaba juurdepääsuga ajakirjad –, mis võimaldavad infot takistusteta vahetada.