Hiljuti pidas Tartus loenguid maailmakuulus evolutsionist Amotz Zahavi. Pärast põnevaid arutlusi käitumisökoloogiast oli meie ülesanne pakkuda vanameistrile meelelahutust. Parema idee puudusel viisime ta teatrisse „Ürgmeest” vaatama. Etendus oli uskumatult lõbus. Jan Uuspõld naljatas, nagu võiks tänapäeva inimeses ikka veel leiduda ürginimese tunnusjooni. Tartu kõrtsis Zavood tõlkisime Zahavile pärast lühidalt etenduse  sisu. Zahavi aga muigas: selgus, et ta on seda tükki näinud juba ammu ning sellesse isegi oma ideid andnud. Mononäidendi autori Rob Beckeriga oli ta 1990. aastal tuttavaks teinud Tel Avivi teatrikooli juhataja Nissan Nativ.

Inimintelligentsi „võimsust” pole kuidagi võimalik ümber arvutada bittidesse või hertsidesse.
Kurmo Konsa esitab „Maailmas 2.0” tehnoloogia arengust tulenevate väljakutsete tasakaalustatud ülevaate. Raamatu peateljeks on tehnika tungimine järjest sügavamale inimese sisse, sealhulgas genoomi ja ajju. Väga õpetlikke tehislikustumisega seotud käsitlusi on ilmunud teisigi. Raamatu lõpust leiab mujal ilmunud temaatiliste käsitluste korraliku kommenteeritud nimekirja ja ka tekstis on viidatud asjakohastele uuringutele ja seisukohtadele. 

Siht on ununenud, jäänud on kiirustamine ja ähvardav tunne selja taga, et kohe-kohe me hilineme.
Jaan Kaplinski kuulub vaieldamatult nende hulka, kelle looming ulatub kirjutamise hetke raamivatest ajapiiridest väljapoole. Sel aastal ilmus tema kahe eraldi seisva, kuid kokkukuuluva teose „Jää ja kanarbik” ning „Jää ja Titanic” taastrükk, mida kenasti täiendab ka omaette esseena loetav Kalevi Kulli „Jää pärast”.

Eesti on neoliberaalse üleilmastumisega kõige innukamalt kaasa läinud ja nüüd suurimate kahjusaajate hulgas.

Jaak Valge ja Kalev Sepp on kirjutanud Eestile väga vajaliku raamatu, kuid andnud sellele ilmaasjata tagasihoidliku pealkirja „Üleilmastumine ja globaalprobleemid”. Ilmselt oleks olnud parem, kui nad oleksid kasutanud mõnevõrra täpsemat pealkirja. Näiteks „Maailm viimase pooleteise sajandi jooksul: poliitika, majandus, demograafia ja keskkond; ressursid, huvid ja areng”. Ei tule meelde, et Eestis oleks ilmunud mõni raamat, kus oleks esitatud  kõiki ülaltoodud meie kirjanduses ja meedias vähest kajastamist leidnud probleeme nii kontsentreeritult, seejuures avatud omavahelisi seoseid piisava reljeefsusega, kuid kiretult ja erapooletult.

Keskerakond valis välja kaks arvukamat ning kõige vähem informeeritud sihtrühma, tekitas neis massiivse valeliku propaganda abil hirmu ja ohustatuse tunde ning ilmus siis valgel hobusel nende päästjana.

Vaadates tagasi ülemaailmse majandussurutise eelsele ajale, on üllatav, kui paljud rohkem või vähem teadvustatult läheneva kriisi märke tajusid ja neid ometi ignoreerisid. Näiteks Olari Taal möönab, et on endale tihti võtnud tõekuulutaja ülesande ja püüdnud kõiki õpetada, kuid unustanud, et need tõed käivad ka ta enda kohta ning kaotanud seetõttu majanduskriisis poole oma varast (Maaleht 30. VII ). Tõde on aga lihtne ja loogiline: ainult laenamisega  rikkaks ei saa ja võlg tuleb tagasi maksta. Kuid neid märke ja tõde ignoreeriti, sest olukord oli liiga meeldiv ning loodeti, et kõigele vaatamata see kuidagimoodi ikka jätkub. Reaalsustaju ja soovide konfliktis jäi võitjaks viimane. Sama võime täheldada demokraatia puhul. Me kuuleme igas tähtpäevakõnes, milline õnn on kuuluda demokraatlike riikide perre, muretseme, kas vähene valimisaktiivsus või mingid seadusemuudatused ei ohusta  meie positsiooni riikide demokraatlikkuse edetabelis, räägime otsedemokraatiast kui probleemide lahendamise võtmest.

Kui turukonkurentsi Eestis sai põlatud kollektiivsuseideega asi näiliselt juba nagu ühele poole, siis tegelikult on see nähtus uute, progressiivsete nimetuste all märkamatult taas tuule tiibadesse saanud.