Kas kvaliteetleht lahendab mured?
Indrek Neivelt (Möte 30. X) on teinud ettepaneku asutada korraliku majandusajakirjanduse puudumist korvav riiklik majandusleht. Neivelt ei konkretiseeri, kes ja kellele uues väljaandes kirjutama hakkaksid, ent tema sõnavõtu teiste teemade põhjal jääb mulje, et silmas peetakse pigem elitaarset, intellektuaalse ja idealistliku kaldega tribüüni. Neivelt räägib küll lehest kui äratasuvast investeeringust, mis võinuks pidurdada ka majanduse mullistumist. Majanduslehe kainestav mõju konkreetsetele majandusprotsessidele saab olla siiski vaid kaudne.
Maastik pärast madinat
Tegelikult pole ca 70% eestikeelsel elanikkonnal ja ca 30% venekeelsel elanikkonnal ületamatuid probleeme ühiselu korraldamises. Vastuseis on kunstlikult loodud.
Koos 2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistega lõppes üks etapp Eesti arengus, kuna need tõid välja uue situatsiooni siinses poliitikas. Elektoraat jaguneb nüüd lihtlabaselt eesti- ja venekeelseks valijaskonnaks ning kõik jutud elanikkonna grupeerumisest eelkõige maailmavaatelistel alustel on kaotanud tõsiseltvõetavuse. Venekeelset valijaskonda esindab Keskerakond – ja mõned nišiparteid. Eestikeelset valijaskonda esindavad aga kõik ülejäänud parteid, see on Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid, Rahvaliit, rohelised ja mõned nišiparteid. Tõeks, ehkki karikatuursel viisil, hakkab saama ennustus, et Eestisse jääb tulevikus vaid kaks supererakonda.
Stalinismi ajalugu
Zubkova raamat on praegu parim Balti riikide stalinismiaegset sovetiseerimist käsitlev monograafia Jelena Zubkova, stalinismi ja Hruštšovi-aegse ajaloo ning eriti vastava ajaperioodi ühiskonnaajaloo üks juhtivaid Vene eksperte, uuris terve aastakümne jooksul Balti riikide sovetiseerimisega seonduvat. Teemakohaseid artikleid on ta avaldanud juba 1998. aastast. Oma pika uurimistöö tulemused on ta kokku võtnud venekeelses monograafias, mis ilmus seerias „Stalinismi ajalugu”. Nüüd on tema tähtis teos ka eesti keeles olemas.
Baltimaade sovetiseerimine ida poolt nähtuna
Kui eelmise sajandi võimuhullude hävituslikku eneseteostust ja jõugusisest võimuvõitlust esitatakse kuiva nendingute reana, jääb tolle aja mõistmisel midagi tarvilikku puudu.
Jelena Zubkova, Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tõlkinud Margus Leemets. Varrak, 2009. 304 lk.
Jelena Zubkova (sündinud 1959) võtab oma raamatus (algupärand ilmus 2007) vaatluse alla Eestis, Lätis ja Leedus toimunu aastatel 1940–41 ja 1944–53. Selle perioodi keskne probleem, kinnitab ta sissejuhatuses, on „Balti liiduvabariikide sovetiseerimine”, ja selgitab: „Käesolevas raamatus mõistetakse sovetiseerimise all protsessi, mille eesmärgiks oli „hõlmata” kõnealune piirkond nõukogude süsteemi, kujundada poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid nõukogulikule mudelile vastavaks”. Siiski ei ole tegemist Baltimaade sovetiseerimise ajalooga. Uurija piirab sealsamas oma toimimisvälja. Tema tähelepanu koondub Moskva juhtimise „köögipoolele”, mitte Baltimaadel toimunud repressioonidele.
Mõningad baltisakslaste ümberasumise tõlgendused
Üheks motiiviks, mida baltisaksa ajalookirjutus püüdis kaua aega eitada või alahindas, oli Hitleri ja tema ideoloogia imetlemine baltisakslaste hulgas.
Baltisakslaste Umsiedlung’ist kõneldakse Eestis peamiselt ümberasumise ümmarguste tähtpäevade ajal. Muidu ületab see uudisekünnise enamasti seoses omandireformiga ning vaidlustega selle üle, kas ja millistel ümberasujatel on õigus vara tagasi saada. Vaatlen baltisakslaste ümberasumist erinevate tõlgenduste kaudu, unustamata lühidalt kirjeldada Umsiedlung’i eellugu ja kulgu. Tunnistan, et mind on inspireerinud viimasel kümnendil ilmunud saksa- ja ingliskeelsed käsitlused baltisakslaste ja teiste Ida-Euroopa saksa rahvusgruppide ümberasumisest Saksamaale. Nendes on püstitatud uusi küsimusi, mis olid varem tabu. Eelkõige on see seotud saksa rahvusgruppide ja natsionaalsotsialismiga, aga ka Poolaga, kuhu valdavalt 1939.1940. aastal ümberasustatud paigutati.
Väike, põhjamaine, kristlik?
Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.
Hakkab juhtuma
Vahelduseks midagi välismaalt. Väidet, et Lissaboni leping ei kujuta endast midagi ohtlikku rahvusriiklusele, kinnitavad kujukalt viimaste päevade „Tšehhi sündmused”. Eesti mättalt vaadates on tegemist puhtakujulise välisasjaga, mitte meie ühise Euroopa siseasjaga. Õigusteooria, lepingutekst ja poliitiline tõlgenduskunst võivad ju midagi ühtpidi määrata (näiteks suveräänsuse kadumise Tšehhimaal, Ühendkuningriigis või ka Eestis), kuid kuni Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikud tajuvad end ümbritsevat lähemat elukeskkonda omariiklusena ning enamuse enesemääratluse esimene aste pole eurooplane, vaid ikka lätlane, tšehh või prantslane, ei muutu me elus suurt midagi. Vähemasti negatiivses suunas.