Tore on olla suveajakirjanik – olla ajakirjanik suvel. Kirjutan, millest pähe tuleb: sääskedest, summerist, folgist, siidrist, kärbestest, grillimisest, õllest, teisest folgist, telkidest, ujumisest. Eriti aga sääskedest. Üle kõige kardan ma elus … sääski.

Ma olen Tallinnast, aga ma ei maksa, sest pressikaardiga saab tasuta. Ise küsin, ise vastan. Ise kuulan pealt ja kordan. Ise ma ilutegija, suvemeedia silmarõõm.

Poliitikast kirjutan ka, sellest võib alati kirjutada. See puhkamist ei sega, aitab hoopis pingeid maha laadida, frustratsiooni maandada nagu poksikoti tampimine. No need Rosimannus ja Pentus on ikka veidrad küll. Abiellusid. Küllap seksivad ka. Nagu ... Uhh, ma ei või. Jälgid vereimejad! See on ju strateegiline samm, valimistele kahtlemata hästi mõjuv kalkulatsioon. Hea meelega lööksin mõned laiaks nagu sääsed. Jälle need sääsed ...

Olümpiamängudest kirjutasin ka. Rõve! Paksud juhmid mehed istuvad õlut kaanides päevad läbi telekate ees. Tuhanded mehed, miljonid mehed. Spordipaksudele on medalid ju eluküsimus. Samal ajal nülitakse elusalt tallinlasi, joonitakse nende tänavatele üha uusi bussiradu, aga mis neil sellest. Kahju, et ainult ühe loo saingi sel teemal kirjutada. Kolleegid tahtsid ka.