Selle suve meediasõnumitest on intensiivse kasutuse ja sügava allteksti tõttu mulle eriti meelde jäänud üks: „Võta nüüd päikeselaen, sest tagasimaksed algavad alles kolme kuu pärast!”.

Seega võime rahumeeli ajaloo prügikasti visata Reformierakonna kunagise ettepaneku viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Kui äristrateegia eeldab, et eesti rahvas puhkab aastas vähemalt kolm kuud ja sedagi laenatud raha eest (s.t ei teeni ka ülejäänud üheksa jooksul midagi), on meie tööpanus maailma majanduslikult arenevate regioonidega võrreldes lihtsalt olematu. Ja kes ei tööta, see ei söö.

Olenemata sellest, kas inimene lesib suvi otsa süüdimatult laenuraha eest rannas või rautab vastutustundlikult rege (valmistab oma töörinde talveks ette), ilmast on ta ikka huvitatud. Päike ja vihm kuuluvad suvel meedia peateemade hulka, kajastades ilmekalt eestlase pessimismi ja negatiivset ellusuhtumist. Pikka aega valitsesid ahastavad küsimused nagu „kas sel suvel sooja ei tulegi?”. Pruukis ilmal aga lausa ideaalseks minna, kui kohe tõusis teleuudiste esilooks uppumissurmade järsk kasv.