Nii sündmusterohket suvealgust ei mäletagi. Teemasid tuleb aknast ja uksest, raske on isegi jalgpallile keskenduda. Vahest 1999. aastal suutis Keskerakond midagi ligilähedaseltki sarnast saavutada.

Täna 60 aastat tagasi olid valikuvõimalused ahtamad. Huvitav, millised olid siis päevateemad ja probleemid, millistes küsimustes peeti mõõgavõitlust? Televisioon polnud meieni veel jõudnud, ainsaks kaaslaseks Eesti Raadio oma kahe programmiga. I programmi saatepäev algas 9.30 IV katkendiga Stalini preemia laureaadi André Stili romaanist „Esimene löök”. Seejärel pakuti lastele kunstimeistrite ülekannet Raadioteatrist, millele järgnes loeng „Nõukogude bioloogia uutest edusammudest”. Kell 11.50 kõlasid laulud Riikliku Meeskoori ettekandes. Tõsisel lainel jätkus saatekava õhtutundideni välja, sama hariv oli ka raadio II programm, kus pärastlõunal läks eetrisse kontsertmõistatus ja õhtul kirjanduslik saade „Poola luuletajad võitluses rahu eest”.

Praegune olukord meie meediamaastikul on muidugi võrreldamatult sumbuursem. Üks skandaal ei jõua lõpplahendusenigi, kui tuleb peale uus ja hullem. Arvamusi on, nagu ikka, seinast seina, kuid üldiselt on ajakirjandusel selged eelistused. Andrus Veerpalu saaga on kestnud juba peaaegu poolteist aastat, tal on Facebookis teisipäevase seisuga 64 555 toetajat, kuid meie ajakirjanikel erilist usku õigeksmõistvasse otsusesse ei ole. Arbitraažikohtus ei vaielda enam selle üle, kas meie rahvuskangelane tarvitas dopingut või mitte, küsimus on keskendunud sellele, kas dopingukontrollimise protseduure rikuti või mitte. Ajakirjanike skepsis on mõistetav ja seda paljuski suusaliidu tõttu, kes suutis pärast positiivse dopinguproovi ilmsikstulekut valetada ja vassida rohkem, kui inimvõimete piir eeldaks. Lausanne’is peaks siis selguma lõplik tõde, kuigi jääb teoreetiline võimalus pöörduda Šveitsi föderaalkohtu poole.