Toomas Raudam, Pime raamat. Toimetanud Tiina Hallik. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 99 lk.

See on üks suur hakseldus ja mugava-lendleva lugemise austajale nips nina pihta. Seda – Toomas Raudami „Pimedat raamatut” –, tahaksin oma riiulisse isegi mitte niivõrd sõnade, vaid hoopis kujunduse poolest, mis nii neitsilik ja minimalistlik on. „Pime raamat” ei ole romaan, oh ei, ja ei ole see ka novellikogu mitte (Apollo raamatupood asetab selle hoopiski kategooria „Humanitaarteadused”, mitte „Ilukirjandus” alla). See on lahterdamatu tekstiamööb.

Tekst koosneb neljast osast. Esimeses ei kasuta Raudam üldsegi mitte tugevat lõnga: see on lõdvalt kokku hargeldatud kahekümne kaheksast pisiproosatekstist ja selle külge on liimitud veel kolm tekstikest. Pealkirjaks on „Märkmed pimedusest (P28+I3)”. Ja märkmed need tõepoolest ongi, kenasti nummerdatud ja lühikesed. Jutuvestmist, koolipapalikkust, oskarlutsulikkust Raudam väldib. Või tegelikult on „vältima” kehv sõna, pigem võiks öelda, et Raudam ei harrasta mainitud tehnikaid, temale ei ole seda laadi loolisus omane.

Kui asetaksin niisama naljaviluks Raudami teksti mõne teise vastilmunud eesti kirjandusteose kõrvale või laotaksin selle praeguse eesti kirjanduse pinnale teiste sekka, võiksin sedastada, et Raudami tekst on hoopis iselaadsem, kui teised nüüdsed kipuvad olema. Ma ei tea, kas see eripära on positiivne või negatiivne, oleneb see ju lugeja kirjandusmekist. Enamik tekste tuleb aga harrastuslugejale appi, ulatab käe. Raudami teos on hästi kirja pandud, aga kergesti seeditavate kilda ma seda ei asetaks. Harrastuslugejale on Raudam vahest raskesti hoomatav, fragmentaarne ja vihjeline. See ei tule appi. Ning Raudam on oma sõnaseade omapärale kindlaks jäänud läbi aastate.

Mitte-Tartu. Koostanud ja toimetanud Sven Vabar. Kujundanud Mari Anso, pildistanud Kaja Pae. Topofon, 2012. 304 lk.

Kiitkem kindral Vabarit!

Kui keegi tahab hõivata ja tutvustada laiematele hulkadele midagi nii salastrateegilist nagu Mitte-Tartu olemasolu Tartus, siis on päris selge, et kaasata tuleb kohapealsed kõige kõvemad tegijad. Käesoleva kogumiku kaante vahelt leiabki kogu Tartu kirjanduslik-filosoofilise eriüksuse SAS Delta Force Commandos Nightstalkers Masing (Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Maarja Pärtna, Kaja Pae, Aare Pilv, Tanel Rander, Meelis Friedenthal, Lauri Pilter, c:, Erkki Luuk, Kiwa, Mehis Heinsaar, Jaak Tomberg, andreas w). Ka nende kindrali Sven Vabari toimetamisoskuses pole mõtet kahelda, viimaste aastate üheks huvitavamaks ja intrigeerivamaks teoseks tuleb kindlasti pidada tema eelmist paraadülevaadet, Mehis Heinsaart käsitlenud artiklikogu. Nende kahe raamatu graviteeti ja kapatsiteeti vaagides võiks öelda, et Mitte-Tartu on praegu tugevamas seisus kui Tartu. Võiks isegi öelda, et Mitte-Tartu on vallutanud Tartu ja liigub vaimse välksõjaga ka Tallinna (ja Mitte-Tallinna) suunas. Peab kohe ütlema, et Tallinna kirjandusringkondadel ei ole vastavat väljaõpet ega mingit ligilähedastki koondumiskogemust. Ilmselt tapetakse nad luhauduga otse nende staabis Harju tn 1 ja ei halastata isegi ajakirja Looming kongidesse taganenud toimetajatele.

Meelis Friedenthal. Mesilased. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2012. 212 lk.

End ulmelise võrguajakirja Algernon kaudu tuntuks kirjutanud Meelis Friedenthal süüvib inimhinge ning kaevub tõsimeeli olnud aegade sügavustesse. Oma põnevas ja mõneti unenäolises esikromaanis „Kuldne aeg” (2005) kujundas ta ise ajalugu ja laskis Kronosel (seega Ajal) luua painajaliku maailma, kus puuduvad nii minevik kui tulevik ning valitseb eksistentsiaalne äng.

„Me oleme ise ajaloolised olendid, aga küsimused ajaloo kohta, meie teadmised, tekitavad ängi ja segadust. Arusaamatust. Hirmu,” pihib teoloogist teadmamees Friedenthal hiljem Sven Vabarile antud intervjuus (Looming 2007 nr 1, lk 83-84). Siis oli ta juba Tartu ülikooli doktorant, kes avastas Tallinna linnaarhiivis ühe XIII sajandist pärit moraalifilosoofilise traktaadi, kus käsitletud silma ehitust ja keskaegseid arusaamu nägemisest. See oli ladinakeelne „Tractatus moralis de oculo”, mille on kirja pannud Petrus Limoges’ist. Friedenthal tõlkis keskaegse kirjatöö tänapäeva eesti keelde ja omandas aastal 2008 selt pinnalt lähtudes teoloogiadoktori kraadi. Praegu on ta TÜ teadusliku raamatukogu vanemteadur, kes lähemalt uurib nõiaprotsesside ajana tuntud XVII sajandi ideeajalugu.