I

Mingit juttu rääkida? Midas siukse vihmase õhtuga õige peaks rääkima? Sul on päris raske päev olnud, ma vaatan. Et selle peale ... et tänasesse mitte kinni jääda ...

räägiks yhest mehest, kes ei jäänud. Sa teda vist ei tea, ta elas seal Liinamäel, oli Saare Evari naabrimees, aga oli siis juba surnud, kui Evar sinna majja tuli. Olevat isegi tema majas yksvahe elanud. Jah, temakesest saab rääkida yhe paari sõlmega loo, kui meenutada ja paber ka appi võtta. Aga enne vaata neid paiku. Peata Liinamäel kinni ja vaata, nii palju kui tee pealt paistab. Või kysi Evarilt, kui ta juhtub kodus olema. Siis tule sinna Urvastesse mäe otsa kiriku juurde … tead, me kunagi ei saanud siit pulmarongiga kuidagi yles, kui sillutis veel oli, mäeraip lihtsalt ei lasknud ja libistas tagasi, tuli jala tulla, a nyyd on kõik korras ja asfaldi all … ainult pole enam minna kellegi pulma sinna. Minu sõbratarid noorikud leeriplikad on mehele saanud, need kes said. Nende näod on nyyd kirikurättide all nagu kuivand roosid. Neil juba lapsedki abielus. Aga lapselaste paariminekut ma ära oodata ei jõua, sest yks haigus on sisen. Nii ma siis käin ja istun kirikus vahel. Ega altari juurde ei lähegi, nii kõrgele pole nagu asja. Ärgu papid pahaks pangu, aga minu jaoks on jutlustes igal pool kuidagi liiga palju sõnu. Mina käin seal kuulamas Jumala vaikust ja tuult. Mul on oma pink seal pahemas kyljes. Seal kus on vitraaž ukse kohal, sinised ja punased klaasist ristikheinalehed, kolmnurk kollast ja mujalt selge klaas puha. Ja kui tamm sealt läbi paistab ja kohiseb, kyll on seal ilus vaadata ja olla. Iga aasta olen suviti seal käinud, talvel on kirik kylm, tamm raagus ja mina kodus ja kui enam suviti seal ei käi, no siis ei tule kuhugi enam. Ja kiriku juurest lähme läbi oru kalmuaeda. Näe, siin elupuu all on minu omad ... Vanemad ... Valter ... ja onu naisega. Sellise kirja veel pannud, jah, vanasti ikka pidi selline kiri olema, et surnul hea selle all pikutada ja elav vaatab seda ja mõtleb pisuke pyha aega seal juures. Aga lähme kabeli poole. Mäe otsas ikka, on jah päris kõrge surnuaed … Vaata kui kaugel all on see Uhtjärv. Mul ka surnult hea kaeda, kui mind siia tuuakse. Kui on vahel kõva tuul ja vilu, siis nagu selliseid valgeid lendavaid siuge on mäe alt vaadates nähtud. Öeldakse, et käivad kuskil. Aga kus ... eks ma saan seda varsti teada.

Lauri Sommer. Räestu raamat. Kujundanud Andrus Kalkun. Menu, 2012. 272 lk.

See, mis mind Lauri Sommeri tekstides võlub, on tundlikkus. Tema kirjutatu äratab värvid, maitsed, lõhnad, lubab kombata tekstuure, näitab kellegi pilke ja tundeid. Ja lisaks kumendab seal veel transtsendentaalne mõõde.

Sedakorda on kirjutanud lõunaeesti müstik oma kodu loo: Räestu talust, ümbruskonnas elanutest ja juhtunust. Koduloole lisandub märkamatult omaenese kujunemislugu: lapsepõlv, lühikeseks jäänud Tallinna aeg, pungiperiood, suurkooli- ja sõjaväeaastad, seto lauluni jõudmine, esimesed armastused. Tuumteemade nagu armastus, (koha) identiteet, looming ja surm kõrval on ruumi ka looduse, pisiseikade ja kasside tarvis. Näib, et autor käib rada, mis lookleb tervikliku olemisviisi poole, olles kooskõlas paiga ja ühenduses oma esivanematega.

Sommeri kujundialdis keel on luuletaja oma („luuletamine kui hinge kiireim arengutee”, lk 209), kuid poeetilisus ei kurna ega muutu pateetikaks, jutustaja kasutab toredaid keeleleide („maapunk” Juhan Jaigi, „minitiiger” kassi kohta), raamatu paiksele ehedusele aitab hästi kaasa kohatine seto keele kasutamine („Petseri tuletõrjeorkestri trubad mängisid aigupiteh, halõdast ja makõst”, lk 29), nii nagu ka „Kolme yksiklase” Darja loos. Kiitust väärib ka maitsekas kujundus ning hästi valitud ja ilmestavad fotod.