Sõna jõul, inimõiguste eest
Paul Polansky mustlastest
16. mail esines Kirjanike Maja musta laega saalis mustlaste/romade õiguste eest võitlev luuletaja Paul Polansky. Polansky esimene Eesti külastus oli kui sõõm värsket õhku. Ei saa öelda, et Eestis mustlastest, sh meie oma romadest ei räägitaks, kuid ühesugune ja samast perspektiivist kipub see jutustamine tihti olema küll. Polansky eelistab üldiselt kasutada koondavat terminit „gypsy” (tõlgitud siin „mustlane”), sest Balkani piirkonnas on ta kokku puutunud väga mitmete eri mustlaste gruppidega, kellest seal vaid osa nimetab end romadeks.
Paul Polansky on ameerika päritolu Serbias elav inimõiguste aktivist ja kirjanik, kes 1999. aastal läks ÜRO poolt palgatuna tööle Kosovosse, kus aitas sõjajärgsel ajal mustlasi tasuta ringi sõidutades neil leida kadunud sugulasi ja esmaabi. Ta on kogunud ja avaldanud mustlaste elulugusid ja mälestusi holokaustist nii Kosovos, Serbias, Makedoonias kui ka Türgis ja Tšehhi Vabariigis. Lisaks mustlastele kirjutab Polansky ka poksimisest, nii on pinda tema luule austamiseks üpris erineval publikul.
Jõudmist romade ja teiste mustlasgruppide uurimise juurde kirjeldab Polansky järgmiselt: „Uurisin Tšehhis arhiivides Ameerikasse emigreerunute genealoogiat ja sattusin 40 000 dokumendile Lety koonduslaagri kohta. Valitsus ütles, et ellujäänuid polnud, et kõik surid tüüfusesse, mis on aga natside üldtuntud ettekääne. Tundsin ühte roma meest, kes oli olnud New Yorgis kaheksa aastat taksojuht. Nii ma palkasin ta ja sõitsime läbi Tšehhi industriaallinnade getode. Leidsin sealt üle saja laagris ellujäänu. Nii hakkasin koguma nende elulugusid ja endega koos elama. Ma nägin, kuidas Tšehhi politsei tõi oma autodega skinhead’e neid ründama, ja ma üritasin neid kaitsta. Nii sai must roma õiguste aktivist.”Kas tõlkida kirjandust (ja/või) kultuuri?
The Dedalus Book of Estonian Literature. Toimetanud Jan Kaus, tõlkinud Eric Dickens. Dedalus Sawtry 2011. 303 lk.
Oma maailmakirjanduse olemust käsitlevas teoses „Üleilmne kirjandusvabariik” („La République mondiale des Lettres”) (Seuil 1999), seab Pascale Casanova „väikeste kirjanduste” peatüki pealkirjaks „Tõlgitute tragöödia” („La Tragédie des homme traduit”). Väikese kirjanduse saatuseks on nimelt sõltuvus tõlkijatest, kes kire ning pühendumusega vahendavad neid suurtesse keeltesse, milles on rohkem „kirjanduslikku kapitali”, kuna need keeled asuvad lähemal Kirjanduse (loe: maailmakirjanduse) virtuaalsele Greenwichi meridiaanile. Kui seda kapitali (tõlkeid) ja nende „maaklereid” (tõlkijaid) on liiga vähe, jääb väikekirjandusele parema puudumisel varu- ehk hädavariant: tugineda oma rahvuslikkusele (nationalité), mille suhe kirjandusliku kapitaliga on pöördvõrdeline. Mida vähem maailmakirjanduslikku kapitali, seda rohkem rahvuslikkust ja enesessesulgumist. Võrrandi tulem ongi Casanova arvates väikekirjanduse traagika. Kuigi eesti kirjandus selles peatükis (ega Casanova terves raamatuski) kõne alla ei tule ning tema loodusseadustena kõlavate võrranditega saab vaielda, võiksime „Dedaluse raamat eesti kirjandusest” („Dedalus Book of Estonian Literature’i”) sirvides väikekirjanduse traagilisuses kahelda.
Eesti lühiproosa uut ingliskeelset tõlkekogumikku peaksid eelkõige soojalt tervitama ka need, kelle ülesandeks on Eestit tema kirjanduse kaudu „võõrastele” tutvustada. Lühiproosat loetakse tänapäevases tähelepanu hajutavas, kiirenevas, kahtlaselt projektipõhiseks kalduvas kirjandusilmas meelsamini kui pikka romaani. Kultuuri tõlkimise seisukohast on mitmevärviline, mosaiikne vitraažaken ilmastunud võõrale lugejale palju huvitavam kui suurproosa mustriline gobelään. Tõlkija Eric Dickens on parimas mõttes etableerunud eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija, kelle Jaan Krossi „Paigallennu” tõlge on lausa meisterlik. Toimetaja Jan Kaus kuulub loetavamate ning vaimukamate nooremate eesti nüüdisproosa autorite hulka, kellele eesti kirjanduse hoidmine ja vahendamine on olnud ka leivatöö. Kuna uus tõlkeantoloogia kuulub tunnustatud sarja, peaks selle rahvusvaheline levik tooma eesti kirjandusele rohkem tähelepanu nii lugejatelt kui ka võimalikelt uutelt tõlkijatelt. Kogumik on oluline panus eesti kirjanduse välisilma ning seda suures ja olulises keeles.Repliik: Keelekalvinismist Sirbis
Märkasin, et kirjandusfestival „HeadRead” muutus Sirbi veergudel kirjandusfestivaliks „Head read”. Tundes hästi kätt selle nimemuutuse taga, julgeksin siiski festivali korraldajate nimel väljendada nõustumatust. Ärgu mõistetagu seda valesti – Aili Künstler on kahtlemata tugev keeletoimetaja, oma ala asjatundja ning poleks paha, kui mitmedki kirjutada soovivad inimesed tema näpunäidete hakklihamasinast läbi käiks. Minugi kirjakeel on tänu aastatepikkusele koostööle Ailiga tasapisi paranenud. Aga ka kõige kompetentsemal keeletunnetusel – ja enda arvamust eksimatuks pidaval hoiakul peaksid olema oma piirid. Nii nagu eksib Jürgen Ligi, pidades Reformierakonda kogu riigiks, eksib ka Aili Künstler, pidades õigekeelt terveks keelekorpuseks.
Kuigi jagan täiesti veendumust, et kirjutamine peab olema selges ja pidevas seoses keeleoskusega, st kirjakeele reeglitega, võib osa loomingulisest keelekasutusest kirjakeele reeglitega ka teadlikult mängida. Kirjandus on sageli see ruum, kus kohtuvad kirja- ja kõnekeel ning toimub asju, mida õigekeele evangeeliumid ette ei näe. Muidugi – mõnedki kirjakeele eest seisjad ehk tahavad jätta muljet, et kõnekeelel pole kirjakeele üle mingit mõju, esimene on teise suhtes alati ülimuslik. Siiski arvan, et ühel kirjandusfestivalil on vabadus oma nime mänguliselt kasutada – isegi kui see läheb vastuollu kirjakeele reeglitega.Paule Constant ja prantsuse romaan
29. maist kuni 1. juunini viibis Eestis tunnustatud prantsuse romaanikirjanik Paule Constant kirjandusfestivali „HeadRead” kutsel ja Prantsuse Suursaatkonna toel. Constant pidas Tartu ülikoolis tänapäeva kirjanduselust Prantsusmaal, rääkis festivalil „HeadRead” lähemalt oma loomingust ja ka teistest tegemistest ning esines Prantsuse Instituudis ettekandega frankofooniast.
Oma esimese romaani „Ouregano” käsikirja saatis Constant Gallimard’i kirjastusse postiga ja 1980. aastal see ka avaldati, mis on küllaltki tähelepanuväärne, kuna teatavasti laekub tundmatute autorite käsikirju kirjastustesse aastas tuhandeid ja neist avaldatakse vaid murdosa. Tema kirjastajaks oli kümme aastat tänaseks „elavaks klassikuks” saanud Pascal Quignard, kellega koostööd Constant peab äärmiselt oluliseks. Kuigi nad tema sõnul rääkisid Quignard’iga kõigest muust kui tema tekstidest – nende kohta Quignard olevat öelnud: „Las need olla täpselt nagu nad on. Ärge mingil juhul hakake midagi ümber tegema, muidu laguneb tervik koost” –, olid need vestlused „noorele” (Constant oli esimese romaani avaldamise ajal tegelikult juba 35aastane) autorile tema enda sõnul väga viljakad ja vajalikud. Prantsusmaal on kirjastaja sageli ühtlasi ka teksti toimetaja ja pole sugugi harv, eriti algaja autori puhul, et ta sekkub otsustavalt ka kirjutamisse. Tihedad, toetavad ja sageli lähedasedki suhted kirjastaja ja autori vahel on Prantsusmaal alati kombeks olnud. Kirjastuste koondumistega suurtesse korporatsioonidesse ja nende muutumisega tootmisettevõteteks kipuvad need suhted küll muutuma, kuid pole päriselt kadunud tänapäevalgi, ja Gallimard kui viimane täiesti sõltumatu suurkirjastus, hoiab seda lippu kahtlemata endiselt kõrgel.
