Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu aastakonverents Tallinnas

28. maist 3. juunini Tallinna ülikoolis aset leidnud Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu (International Association of Philosophy and Literature ehk IAPL) aastakonverents on Eesti humanitaaria seisukohalt kindlasti 2012. aasta tähtsündmus. Ligi 300 nüüdisaja kultuuriuurijat umbes 30 riigist, nende seas paarkümmend Eesti kirjandus-ja kunstiteadlast, musikoloogi ja filosoofi, sai osa intensiivsest nädala kestnud diskussioonide, seminaride ja paneelide seeriast, aga ka kõrgtasemel kultuuriprogrammist, tutvudes parimaga, mida eesti kultuuril on pakkuda.

IAPL loodi 36 aasta eest ning aastakümneid on selle organisatsiooni korraldatud konverentsid maailma kirjandus- ja kultuuriteoreetilise mõtte ja filosoofiasuundumuste arengus olnud märgilise tähendusega. Paljud XX sajandi olulised mõtlejad, nende seas näiteks Jacques Derrida, Slavoj Žižek ja Gayatri Spivak, tutvustasid just IAPLi auditooriumi ees omal ajal värskeid ideid, mis muutsid filosoofia ajalugu. Ühingu juht on USA kultuuriteoreetik Hugh J. Silverman ning alguses ainult Ameerikas korraldatud suurüritus on selle sajandi algusest aset leidnud ka USAst väljaspool, näiteks Hollandis, Saksamaal, Küprosel, aga ka Austraalias ja Taiwanil. Ida-Euroopas pole IAPLi konverentsi seni olnud ning eestlased, kes on seal esinenud, võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüd oli aga siinset koloriiti konverentsil läbivalt ja usutavasti sai Tallinnasse kogunenud rahvusvaheline seltskond siinsest kultuurielust päris hea ülevaatliku pildi.

Karen Blixen, Seitse fantastilist lugu. Tõlkinud Eva Velsker, toimetanud Rein Põder. Kaane kujundanud Ülle Marks. Eesti Raamat, 2011. 383 lk.

... Võtsin K. raamaturiiulist Isak Dineseni fotoraamatu. Pisike ämblik laskus raamaturiiuli kõrval alla, kõikus ja siples tasakesi imepeene niidi otsas, mis toavalguses aeg-ajalt särahtas – otsekui saatuse särav, juuspeen ling, mis sidus teda eluga. Õrn ämblikuniit oli kui kujutluste peen närvivõrk, milles kätkes avar, terviklik elumuster. Valgushelk, mis sealt murdosa sekundi jooksul sähvatas, sünnitas võrdluse Dineseni loominguga.

Just seda – universumi algmustrit, inimsilmale nähtamatut koekirja – joonistas Isak Dinesen alias Karen Blixen oma tekstides. Just seda tegi ta sõnade kaudu nähtavaks, saades jõudu säravast energiasidemest enda ja maailma vahel. See oli kui tunnistus loomishetkest, kui meenutus universumi algsest geomeetriast, maailma iidsest korrapärast.

Vaatasin luukõhna, kortsulise nahaga vana naist neil piltidel – K. oli käinud Dineseni majamuuseumis Taanis ja sealt selle raamatu kaasa toonud – ning mõlgutasin sama mõtet, mis on pähe turgatanud ka mõne teise kirjaniku puhul, kelle elulooraamatud on mulle eri aegadel kätte puutunud.

Haigused, iseloomuvead, inimlikud kannatused – kas neil on tähtsust? Kas need määravad midagi? Haigeid inimesi on maailm täis, ent suured loovisiksused küpsevad vähestest. Kas ma pean kirjanikust kui inimesest midagi teadma, kui ta on sünnitanud loomingu, millel pole inimlike nõrkustega justkui midagi pistmist? Kas on tarvis liita looming kellegi maise keha külge, teha see selle osaks?

Hasso Krull, Veel ju vist. Mai 2010 – oktoober 2011. Kujundanud Peeter Laurits. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 68 lk.

Aado Lintrop, Uksed ja inimesed. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 152 lk.

Kolm aastat tagasi ilmusid ajaliselt kõrvuti Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja” ja Hasso Krulli „Neli korda neli” luulekogu, need leidsid kriitikas ka paariti käsitlemist ja võrdlemist. Aado Lintropi ja Hasso Krulli ajaliselt kõrvuti ilmunud uued luuleraamatud pakuvad nüüd samasugust paralleeli. Nende kahe raamatu vormilisele ja vormistuslikule seosele viitas ka Rein Veidemann Postimehe kultuurilisa AK raamatututvustuses (12. V). Kui Lintropi raamat ei varjagi oma žanri – luulepäevik, siis Krulli pealkirja alla märgitud kuupäevad lubavad eeldada, et tegemist võiks olla samuti luulepäevikuga. Nende raamatute lähestikku ilmumise juures on ilmselt huvitav võimalus jälgida kahe luuletaja paralleelselt kulgevat poeetilist ajakogemust, kuid veel rohkem paelus mu tähelepanu selle kogemuse sarnane laad, meditatiivsus. Iga päevik on kahtlemata ajaga otseselt seotud, olenemata selle nn pidamise pidevusest ja metoodikast on kirjutamine iseenesest kirjutamise (oleviku-) hetkesse kätketud tegevus. Päeviku puhul on eelduspärane avameelsus, siirus, teadlikult või ebateadlikult vahetu ja maskita olek, sellepärast on päeviku ilmumine või avalikuks tulek alati intrigeeriv ja huvilisi lugejaid ligimeelitav sündmus. Selles suhtes on päevikuluule justkui luuletava autori autobiograafia.

Tänavu 7. veebruaril möödus kakssada aastat Charles Dickensi sünnist. Briti saartel on sel puhul korraldatud terve Dickensi aasta, sest eks Inglismaa ilma Dickensita oleks nagu Eesti Eduard Vildeta. Kes enne aasta lõppu Ühendkuningriiki või USAd külastama juhtub, sel tasub rikastada oma reisiprogrammi kindlasti mõne Dickensi aasta kalendrist (vt www.dickens2012.org/calendars) leitud üritusega. Neid jagub igale maitsele.

Eestis Dickensi tähtpäev talvel uudisekünnist ei ületanud. Ju siis ei kõlanud ega „kõnetanud” parasjagu kedagi. Või siis ei ole pikkade tekstide lugemise ajajärk, nagu mõned arvavad. Ega Dickens ole küll Eestis kunagi ülipopulaarne olnud, kuigi tõlgitud on tema loomingut eesti keelde (raamatukogu kataloogi järgi) juba aastast 1882, mil Jakob Kõrv mugandas jutustuse „Jõulu õhtu”. Kokku leidub raamatukogudes eestikeelset Dickensit üle 40 nimetuse. Ühelgi ajajärgul pole Dickensi looming otse keelatud olnud, kuigi ideoloogiliselt see nõukogude võimule mõistagi ülearu ei sobinud ja Lenini enda meelest olnud Dickens lihtsalt igav.

Martin Chuzzlewiti, Oliver Twisti ja David Copperfieldi elu ja tegevust on Eesti kirjastajad püüdnud tutvustada ka pärast iseseisvuse taastamist Eestis, sealhulgas nende veidrate lühendatud ehk adapteeritud variantidena, mis tähendab üldiselt ka, aga Dickensi puhul kohe vägagi mahlast tühjaks pigistatud sidrunite tarbijale pakkumist. Ja tehtu on ka maha müüdud, nagu paistab raamatupoodide riiulitelt. Kuid ükski Dickensi kangelane ei ole Eesti kultuuriruumis saanud staariks, kellele viidata ja keda tsiteerida. Tänu filmile ja telemeediale tunneme küll hästi Arthur Conan-Doyle’i ja Agatha Christie’ nutikaid uurijaid ja küllap nii mõnigi praegune teismeline oskab õhata oma õilsa Fitzwilliam Darcy järele (Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus” on üldhariduskooli kirjandusprogrammi kui mitte kohustuslikus, siis soovituslikus nimekirjas küll). Ehkki Dickensi looming on filmitegijaidki terve sajandi inspireerinud ja BB C tootmismasin on kõik Dickensi tähtsamad teosed korduvalt läbi jahvatanud küll miniseriaalide, küll üheõhtu-filmidena (vt http://www.imdb.com/name/nm0002042/), jääb eestlaste ehk seni suurim kohtumine Dickensiga ekraanidel juba aastakümnete taha, mil kinodes linastus kuue Oscariga pärjatud Lionel Barti Londoni ja Broadway muusikali „Oliver!” filmiversioon (režissöör Carol Reed, 1968).