Andres Ehin, Pilvest ja varesest. Toimetanud Ly Seppel. Jüri Arraku kaanekujundus ja illustratsioonid, kujundanud Mathura, Verb, 108 lk.

Praegu neid ridu kirja pannes tundub mulle, nagu ma kirjutaksin edasi 45 aastat tagasi alustatud retsensiooni. Andres Ehini viimasest kogust oli tookord oma kuus aastat möödas ning mul tekkis kiusatus ehinlikult vallatleda ja mõelda välja olematu raamatu sisu, et seda siis tõsiilmel arvustama hakata. Väljamõtlemine pole ju midagi uut. Ateistid mõtlesid oma näo järgi välja koguni jumala, keda kukutama hakata. Ehinit polnud väga vaja väljagi mõelda, sest kõik, mida ta puudutas, muutus temanäoliseks. Olin teda ju üsna palju kuulanud luuleõhtutel ja kohvikuski vist etlemas ja olgu need ameerika biitnikud või Andres Vanapa, kõik jäidki mu kõrvu rääkima Ehini häälega. Tihtipeale ohkab arvustaja, et kui seda teksti segamas ei oleks. Ehini omaaegne fotograafist kolleeg Valdur Vahi Kultuuri ja Elu toimetusest tavatses iga raamatu pärast vaidlusse asuda ja hetkel, mil ta kirglikele argumentidele järele andma hakati, teatas ta võidukalt, et pole raamatut ülepea lugenudki. Mina olin selleks ajaks Ehinit tundnud vähemalt kümme aastat ja osalenud koos tema, Runneli, Baturini, Koeney, Langemetsa ja teistega Mats Traadi kirjanike liidu egiidi all korraldatud luuleseminaril. Seal analüüsisime ilma võltshäbi ja viisakuseta külakorda läbi igaühe loomingu. Vahel vaidlesime suisa kirglikult, komplimentaarsus vähemalt nooremapoolsemate luuletajate puhul polnud tollal kombeks. Kriitilise meele eest hoolitses väga just Mats Traat. Andres Ehini „Fantoomi” jaoks jätkus mul kriitikat küll, teiste luuletuste pealkirju ei mäleta. Aga see avameelsuse vaim ei teinud kedagi vaenlaseks, pigem vastupidi. Paraku jõudis Ehin ajal, mil olin väljamõeldud raamatu arvustamisega täpselt poole peal, ilmutada oma kolmanda luulevihiku. Ja siis oli juba mitu nobedat kriitikut, kes välkkiirelt Ehini luuletused ette võtsid. Minu mõte oli vähemalt selleks korraks tühja jooksnud.

Näitus „Eesti köitemärgised 1840–1940” Eesti rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis kuni 9. VI, koostanud Indrek Oper, „Eesti köitemärgised 1840–1940”. Koostanud Indrek Oper. Eesti Rahvusraamatukogu, 2012.

Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis avatud näitus „Eesti köitemärgised 1840– 1940” on traditsiooniline, kuid ka üllatuslik ja pakub palju uut, andes esmakordselt läbilõike meie raamatuköitest saja aasta jooksul. Näituse eesmärk on tutvustada Eestis tegutsenud raamatuköitjaid raamatutesse (köidetesse) jäetud köitemärgiste abil. Tulemuseks on omanäoline läbilõige uhketest ja kallitest nahkiludustest tagasihoidlike köideteni.

Näituse koostaja Indrek Oper on aastate jooksul läbi vaadanud kümneid tuhandeid köiteid, lisaks rahvusraamatukogule teistes raamatukogudes, arhiivides, antikvariaatides. Näituse ja sellega kaasneva raamatu koostamise ajaks oli registreeritud 90 raamatuköitja 165 köitemärgist, nüüdseks on nii köitjate kui ka märgiste arv märkimisväärselt kasvanud. Tegemist on tänuväärse tööga meie raamatukultuuri ajaloo uurimisel ja teadvustamisel. Seni ei ole raamatuköitjate tegevust ja nende märgistustega töid kuigi palju uuritud.

Teame vahest rohkem vanematest köidetest ja eriti silmapaistvatest tegijatest, nagu seda oli Eduard Taska oma köitekojaga. Raamatute köitmine nende säilimise tagamiseks ja kasutamisea pikendamiseks on olnud olulisel kohal meie raamatukultuuris, sest ilmus ju suur osa raamatuid brošeerituna. Sageli oli juba raamatu ilmumisel võimalik valida, kas soetada köidetud ja seetõttu ka kallim või köitmata odavam variant ning lasta see köita vastavalt oma soovile ja vajadustele.

Jaan Malin, Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010. Kujundanud Andrus Peegel. Luul, Tartu 2012. 316 lk.

Rangelt võttes ma vist ei tohiks Luulurist ajutiselt Jaan Maliniks taaskehastunud autori selle raamatu kallal sulge pruukida. Sest aastatepikkusele kriitikukogemusele vaatamata ei kuulu ma kirjanike liiduks nimetatava kutseühingu liikmeskonda ja seega ka Malini luulelise „meie” hulka. Arvan siiski, et ma pole rebane, kellele viinamarjad on kõrgel ning peale selle veel hapud. Pigem olen „meie” lähisõpruskonda kuuluv erak konn (mitte Erakkond!), midagi samasugust nagu liidu vastseim liige Juku-Kalle Raid on Toompea riigikogujana IRLi juures. Priipilguline, aga hüppevalmis. Sestap söandangi trükisõnas vahendada pehmekaanelise „Meile” kaantevahest silma hakanut.

Kuid alustagem siinse kirjatüki pealkirjast, mis tundukse vaadeldavat raamatut üsna täpselt iseloomustavat. Õigupoolest on tegu parafraasiga. „Meie nägu meie noores eas” – nõnda resümeeris Kajar Pruul veerand sajandi eest Vikerkaares oma õpingu- ja põlvkonnakaaslase Kalev Kesküla luule esikkogust „Läbi linnaöö” saadud elamuse. Nüüd on Kalev manalamees, Kajar sellesama Vikerkaare kriitikatoimetaja. Meistertoimetaja. Jaan Malini nüüdse raamatu kaante vahel saavad nad viivuks taas kokku, täpsete pühendustega varustatud luuletekstide adressaatidena. Pruulile pühendab autor luuletuse kui „sisu kajastavale öökullile”, Keskülale aegadeüleselt kõlavana kui „heale Kalevile (ja Kalevipojale) saavutamise märgiks”. Ja kirjanike liit tervikuna on täna ealiselt pigem liig- kui alaküps.