Keeled kergemalt
Äsja ilmunud raamat „I meetod – keeled” on väga selge ja klaar, hästi süstematiseeritud keeleõpik. Kuidas tekkis selle väljatöötamise mõte ja kuidas kulges protsess?
Ott Ojamets: Idee keelemeetodi loomiseks tekkis loomulikust vajadusest ise paremini ja efektiivsemalt keeli õppida. Olen alati tundnud, et keeled on midagi väga kasulikku, ning seepärast läksin neid (täpsemalt romaani keeli) ka ülikooli õppima. Siis hakkas üha enam tunduma, et meetodid, mille toel keeli õpitakse, on iganenud ja ebaefektiivsed, sest õppimine läks üsna visalt ja tulemused ei tulnud sugugi nii kiirelt, nagu ma lootnud olin. Seepärast hakkasin otsima võimalusi efektiivsemaks õppimiseks. Käesolev keelevihik võtabki kokku minu enda õpetamiskogemuse (olen viiendat aastat prantsuse keele õpetaja ja lisaks õpetanud mitmetes keeltekoolides) ja õppimiskogemuse, kuna olen oma meetodit aastate jooksul pidevalt täiustanud, vastavalt sellele, kuidas keelte õppimine sujunud on. Nüüdseks olen leidnud väga töökindla meetodi, mida keelevihiku näol ka teistega jagan – et rõhutada efektiivse õppimise olulisust.
Keeleõppe väärarusaamade kummutamine on üks raamatu vabastavamaid sõnumeid. Mismoodi see praktikas aset leidis?
Kogu selle aja jooksul, mil keelemeetodit välja töötasin, hakkas üha enam kinnistuma veendumus, et see, kuidas ümberringi keeli õpitakse, ei ole võib-olla sugugi mõistlik. Tõsi ta on, et meetodite mõtestamisega tegeletakse vähe, kuigi tegelikult on igasuguse tegevuse efektiivistamine ülimalt oluline. Seepärast tõin keelevihikus välja ka need väärarusaamad: kinnitasin lugejale, et keelte õppimine on lihtne, kui seda õigesti teha, et keelte õppimiseks ei pea ostma kokku kümneid keeleõpikuid, et vanemad inimesed saavad sama edukalt keeli õppida kui noored jne. Seda kõike selleks, et kasvatada lugeja teadlikkust ja usku iseendasse. Põhimõtteliselt saab iga keeleõppija talle vajalikud keeled õppida ära minu keelevihiku ja interneti abiga. Ja sellest piisab.Kaks tüüpi, kes kirjutavad
Uku Talmar ja Ott Ojamets. Kaks tüüpi kirjutavad. Toimetanud Madis Vaikmaa, Sanna Kartau, Liisi Rohting ja Liina Kivimäe. Kujundanud Ott Ojamets ja Uku Talmar. Talmar ja Põhi, 2011. 155 lk.
Mitu tähendust võimaldavad kolm sõna? Näiteks juhul, kui nendeks sõnadeks oleks kahe noore Tallinna tudengi debüütraamatu pealkiri „Kaks tüüpi kirjutavad”. Esiteks, viidatakse kavandatud „Kaks tüüpi […]” ettevõtmiste sarjale. Teiseks, luuakse kaantevahelistele tekstidele sobilik vastuvõtufoon ja -meeleolu ning kõige elementaarsemal tasandil märgitakse ära Uku Talmar ja Ott Ojamets kui lihtsalt kaks tüüpi, kes on käesolevad tekstid kirjutanud. Raamat töötab paljuski just kahe noore kirjutaja visioonide kohtumise ja põimumise tõttu – eraldi jääksid kogumiku kaks poolt kardetavasti tunduvalt nõrgemaks. Sisuline ühisosa on suurem kui esmamuljel paistab ning lõpptulemus seega komplekteeruv ja konsolideeruv. Talmar ja Ojamets kujunevad pikemal vaatlemisel ühe mündi kaheks küljeks – erinevad, kuid võrdsed? Ilmselt mitte, kuid erinevad ja siiski kongeniaalsed.
Samas tunnistagem, et kerge võrdlemine ei tee tegelikult kunagi kurja! Kogumiku esimese poole moodustavad Talmari linnamüüdid, üldjoontes mõneleheküljelised fragmendipalakesed või vinjetid, mille enamjaolt lõpetab mõni ootamatu pööre ja puänt. Üritasin muidugi võimaluse piires järgida Talmari viimase „peatüki” soovitusi lugemise juurde; gastronoomilisi ettevõtmisi oli kahjuks keeruline täita, kuid muusika kättesaamine pole tänapäeval takistuseks. Helilooming pakkus lugemiseks kummalistoreda lisafooni ning ühe võimaliku pilgu kirjutaja huvidele ja innustavatele impulssidele, isegi kui paratamatult erinev vastuvõtustruktuur ei võimalda lugejale samu reaktsioone mis kirjutajale. Kokkuvõtvalt igatahes tõden, et muusikavalimik saab minu heakskiidu.
