Näitus „Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945” Tartu kunstimuuseumis kuni 26. VIII, kuraator Tõnis Tatar.

„Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945” annab eesti kunstiajaloo ühe säravama perioodi ülevaate. Ekspositsiooni, eelkõige pallaslaste loomingu põhjal joonistuvad välja selged ühisjooned XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse prantsuse kunsti modernistlike hoiakutega, seda nii maalilaadis kui ka teemakäsitluses. Üks põhjus on kindlasti see, et Pallase lõpetanud said ennast täiendada lääne kunstimetropolides, sh Pariisis. Seal elasid ja töötasid mitmed ka sellel näitusel esindatud kunstnikud nagu Aleksander Vardi, Kuno Veeber jt.

Suplejate motiivi algallikaid võib leida juba antiigist, nende uuesti ilmumine viitab eskapismile, ihale põgeneda tsivilisatsioonist primitiivsesse loodusesse.

Paradiisi otsinguil

Euroopa varaseima kunsti peamine kujutamisobjekt oli inimene, maastik oli eelkõige tausta rollis. III sajandil eKr tõusid nii inimene kui ka maastik antiigitraditsioonis võrdsele positsioonile. Tugevat mõju avaldas sellele populaarsust kogunud bukooliline luule, mille sisu kandus üle ka maalikunsti. Need poeemid kõnelesid karjuspoiste ja -tüdrukute elunautlemisest ning armastuseihalusest looduse rüpes: aasadel jõgede ääres, kõrvetava Vahemere päikese eest varjulistes puusaludes jms. Kaks sajandit pärast Theokritost kirjutas Vergilius (I sajandil eKr) oma suurimas luulekogus „Bucolica” paradiislikust Arkaadiast.

Mis on kunstiteaduse uurimisobjekt? Kas see on ajas muutunud? Kuidas seda määratleda ajal, kui nüüdiskunst on kaotamas oma „objektsust” ja „originaalsust”, olles pigem performatiivne, efemeerne, reprodutseeritud? Kas see tõdemus transformeerib ka traditsioonilise „ajaloolise kunstiteose” mõistmist? Kes üldse objekti defineerib: autor, kunstiteadlane, publik? Missuguseid muutusi toob uurimisobjekti ümbermõtestamine kaasa kunstiteaduse metodoloogias?

Objekti väljakutse

Neid ja mitmeid teisi probleeme vaagiti kunstiteadlaste maailmaorganisatsiooni (Comité International d’Histoire de l’Art – CIHA) juulikuisel kongressil Nürnbergis. Kongressi pealkirjaks oli „Objekti väljakutse” („The Challenge of the Object”). Saksa rahvusmuuseumis (Germanisches Nationalmuseum) toimunud umbes 600 osavõtjaga kongressi „vaimu” määratles paljuski rahvusvahelises, aga eelõige saksa kunstiteaduses kujunenud metodoloogiline pööre. Saksa keeleruumis Bildwissenschaft’iks ja angloameerika versioonis picture theory’ks kutsutud (järjekordne) uus kunstiteadus on fenomenoloogia-põhine ning selle uurimisfookuses on visuaalne ja materiaalne esteetika ehk teisisõnu küsimused objektide „keelest” ja selle väljendusvõimest, mis realiseerub teose kogemisel. Oluliseks lähtekohaks on veendumus, et see „keel”, millel on küll samuti „meediumi iseloom”, erineb põhimõtteliselt lingvistilisest/verbaalsest keelest. Kuivõrd tähelepanu suunatakse objektide kogemise uurimisele, on pilditeaduse teoreetikuid suuresti inspireerinud ka humanitaarteadustes viimastel aastakümnetel aset leidnud „antropoloogiline pööre”. Huvi kandumine retseptsiooniprotsessile on juba kaasa toonud koostöö neuroteadustega, et aru saada, kuidas kogemine füsioloogiliselt õieti toimub. Teiselt poolt on pilditeadus end mõnevõrra distantseerinud 1980ndate ja 1990ndate uuest (ehk kriitilisest) kunstiajaloost ja selle rüpest välja kasvanud visuaalkultuuri uuringutest (Visual Culture Studies), mille uurimishuvi koondus representatsiooni sotsiaalselt/ideoloogiliselt/sooliselt tingitud tähenduste avamisele ja ühiskondlikule toimele. Pilditeadus heidab viimastele ette lahustumist sotsiaal- ja kultuuriteadustes, piltide olemuse piiramist „ideede kandjateks” ja seega nende samastamist „päriskeelega”. Visuaalkultuuri uuringutega on pilditeadusel ka mitmeid ühiseid seisukohti: mõlemad kaasavad uurimisobjektidena peale „kõrge kunsti” kogu visuaalse ja materiaalse produktsiooni ning mõlemad näevad seda toimiva „agendina”, mis analoogselt keelelise kommunikatsiooniga – kuid oma vahendite spetsiifiliselt – mõjutab inimeste eksisteerimisviisi. Diskursuste pinget võis kongressil siiski aduda: pilditeaduse kohati unversalismi kalduvaid üldistusi kritiseeriti historiseeriva ja sotsiaalse perspektiivi väljalülitamise tõttu ning pilditeadlased omakorda taunisid „vastaseid” sotsiaalse ja ideoloogilise mõõtme ületähtsustamise pärast.

Kalev Mark Kostabi saabus Eestisse „Klaaspärlimängu” korraldaja Peeter Vähi kutsel, et esitada klassikalise muusika festivali raames klaverikontsert. See toimuski 21. juulil Tartu ülikooli ajaloomuuseumi saalis Toomemäel. Publikut oli palju, plaksutati kaua, kontserdi lõpus kutsuti kunstnik kaks-kolm korda tagasi lisapala mängima.

Isahakanud pianist ja helilooja, muide absoluutse kuulmisega, õppis muusikat Los Angelese eesti immigrantide peres oma emalt, kes oli klaveriõpetaja, ning isalt, kes oli puhkpillimeister. New Yorgis ja Roomas teeb ta jätkuvalt koostööd punkrokkmuusikust venna Indrek Paul Kostabiga, kellega on praguses reaalajas loodud väike profimuusikute bänd. Enne Tartut esineti Roomas Colosseumi prestiižikal tribüünil ja pärast Tartut on kontserdiseeria jätkunud üldpealkirja all „Uus modernism”. Niisiis võib öelda, et Colosseum on taltsutatud – see (kunsti)ajalooline võitlustribüün figureeris aastaid ka Kostabi tele-show’ ekraanipildil, et tähistada vapra gladiaatori võitlusi New Yorgi karmide kunstikriitikutega.

Rest is silence.
William Shakespeare

Taas on kätte jõudnud augustikuu teine laupäev ja tuleb sammud seada Karepa kanti, Teet Veispaku korraldatud performance’i-etendusele, seekord koondnimetuse all „Vaikus”. Juba neljandat korda. Eelmised kolm olid „Vana riist”, „Loojang” ning „Äng”. Olukord näikse olevat endine. Kalame talu ja Sagritsa majamuuseum on Selja jõe kaldal samas tardumuses nagu alati. Esimesed silmupüünisedki klannimärgistuseks Selja jões ja päev on päris tuuline, nagu mere ääres ikka. Muuseumiõu on muutunud. Kunstkalmistu jaoks raha ei jätkunud, seetõttu seda enam pole. Selle asemel on kogu muuseumikompleksi ümbruskond täis uusi skulptuure, küll Seaküla Simsoni, küll Jass Kaselaane, Terje Ojaveri ning teistegi omi. Kogu ümbrus tundub olevat organiseeritum kui varem. Mõjuv.

Seekord siis „Vaikus”. Seetõttu oli kõigil esinejatel üks piirang: nad ei tohtinud rääkida. Võib-olla oligi parem. Performance’ikunst ju, vaatamata oma kontseptuaalsusele, lahtiseletamist ei tohiks vajada. Alustas nagu alati luuletaja Varblane, kes esitas oma flöödiga 4, 33 minutit vaikust. Järgnev etteaste oli Ants Juskelt. Tema oli pannud aida räästa alla laua kirjutusmasinaga, mille taga ta istus, selg rahva poole, rahvast aga vaatas Juske valge skulptuurpea. Rahvas pidi vaatama Juske selga. Pealtvaatajad võisid võtta ümbriku, mis sisaldas tühja lehte Juske allkirjaga ning Juske õigustuskirja, mille võiks laiendada kogu vaikuseüritusele: „1954. aasta lõpul esitati Ameerika helilooja John Cage’i teost „4’33”. Muusikud mängisid ära loo alguse ja lõpu, kuid vahepeal oli neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit täielikku vaikust, kui mitte arvata publiku sagimist ja köhatusi.

Raivo Juurak

Dan Perjovschit küsitleb Reet Varblane.

Tänavuse joonistustriennaali Anu Juuraku kuraatoriprojekti „Vaikne revolutsioon” rahvusvaheliselt tunnustatumaid osalejaid on vaieldamatult rumeenlane Dan Perjovschi (1961). Tal on olnud isikunäitusi New Yorgi MoMAs, Londoni Tate Modernis, Helsingi Kiasmas, Pariisi linna nüüdiskunstimuuseumis Palais de Tokyos, Baseli Kunsthalles, Kölni Ludwigi muuseumis, Souli nüüdiskunsti muuseumis, San Francisco nüüdiskunsti instituudis jne. Ta on osalenud Veneetsia biennaalil Rumeenia esindajana ja suures kuraatoriprojektis, Berliini, Sydney, İstanbuli, Ash-Shāriqah’, Moskva ja Lyoni biennaalil, Dublini Contemporary’l, Pariisi Pompidou’ keskuses, Iisreali Petka Tikva kunstimuuseumis, Liverpooli Tate’is jne. 2004. aastal pälvis ta Fluxuse kunsti kollektsionääride Ute ja Michael Bergeri välja pandud George Maciunase auhinna.

Tallinna Kunstihoones on ta tööd väljas juba teist korda: esimene kord oli Tallinna graafikatriennaali Anders Härmi kuraatoriprojektis „Poliitiline. Poeetiline” 2007. aastal. Möödunud joonistustriennaali raames pidas Dan Perjovschi kunstiakadeemia tudengitele ka loengu.

Kuidas iseloomustate joonistamist nüüdiskunsti kontekstis?

Joonistamine on nagu inimkeel, mida kõik tunnevad. Lapsepõlves joonistavad kõik. Kui aga kultuur ja ühiskond astuvad vahele, kui hakatakse õpetama, kuidas tuleb joonistada, siis enam ei osata seda teha. Ma püüan taastada joonistamise kui loomuliku, algse, üldarusaadava visuaalse keele. Olen kindel, et joonistamisest kui visuaalsest suhtlemisvahendit loobumine on suur puudus. Eelistatakse ju fotograafiat või videot. Joonistamine ei ole mitte niivõrd kunstimeedium, kuivõrd suhtlemisvahend. Teiste kunstimeediumidega võrreldes on joonistamine märksa vabam ja vahetum, selles peitub nii palju võimalusi ja teid, kuidas ennast väljendada. Joonistamisse mahub igasugune formaat, kujutamisviis ning arusaamine. See on omamoodi kunsti inglise keel.