Sandra Jõgeva näitus „Kogutud territooriumisõjad” Tallinna Linnagaleriis kuni 5. VIII.

Tallinna Linnagalerii näitusel eksponeerib Sandra Jõgeva viimase kahe aasta jooksul valminud tekstipõhiste performance’ite dokumentatsiooni ja nendega seotud atribuute.

Kunstnik on ise ristinud masendava sisu ja iroonilise käsitlusega etteasted stand-up tragöödiateks, žanriks, mida veel keegi päris täpselt määratleda ei oska. Tõenäoliselt stand-up komöödiale vastukaaluks tekkinud stand-up tragöödia on üsna värske žanr, millega tegeleb kogu maailmas vaid käputäis inimesi, kes oma tegevust üsna erinevalt määratleb.

Tuntumatest stand-up tragöödia viljelejatest võiks välja tuua ameerika poeedi ja performance’i-kunstniku Bryan Lewis Saundersi, kes peab pikki väljakannatamatult ängistavaid monolooge. Tragöödiat tõlgendab ta kõige klassikalisemas tähenduses: kannatustel põhinev ekspressiivne etendus, mille eesmärgiks on vaataja empaatia ja katarsisega mängimine. Saunders loob ise stsenaariumi, kannab selle ette, performatiivseks-improvisatsiooniliseks osaks jääb selle kulg ja emotsionaalne interaktsioon publikuga.

Mall Parise näitused „Ümbritsetud” Vabaduse galeriis 19. – 31. VII ja „Ruum” Hobusepea galeriis 19. – 30. VII.

Mall Paris on ikka loonud oma näituste seeriad ainesest, mis teda on siiralt huvitanud. Maal on moodustanud tema kunsti- ja elumaailma olulise osa. Elu ja maalimine on tema puhul liitunud peaaegu jagamatuks, pühendunult panustatud tervikuks. Vaikse mõtlejana on ta viimastel aastatel käsitlenud tõsiseid filosoofilisi mõisteid, ent teinud seda sümpaatiat äratava lihtsuse ja siirusega. Hoolimata pretensioonitusest, on Mall Paris olnud mitmete aastate jooksul ka kuraatorinäitustel nähtav ja vajalik. Ta oli esindatud Eha Komissarovi kureeritud maali protsessuaalsusele keskendatud näitusel „Muutuv maalikunst” Kumus 2010. aastal. Peaaegu kogu kunstniku loomingut kajastas maaliseeriate kaupa mahukas isikunäitus tänavu Eesti Panga kuppelgaleriis, kus võis näha maalisarju „Kultuurikihid” (2001) ja „Kroon” (2005), maale „Okei II” (2003) ja „Happy Hours” (2004) ning „Lendas üle pea” (2008) jt.

Tühjus ja valge joon Hobusepea galeriis

Valgetest puust lauakestest joon Hobusepea galerii valgel seinal on siiras andam tühjuse pühitsemisse. Valged lauakesed, mis Hobusepeas ääristavad nüüd juba aastaid Eesti kõige ihaldusväärsema nüüdiskunsti galerii valgeid seinu, pikendavad neid seinu ja mõtteliselt ka tühjust galeriis. Need lauakesed on aga maalitud. Lähemal vaatlusel võib näha, et neist moodustatud valge joon ei olegi valge, vaid õrnades pastelltoonides värvilahendus. Meeletu kannatlikkusega maalitud lauakeste hulk on aukartustäratav hommage nii galeriile kui maalikunstile. Siinkohal meenub, et Mall Paris on aastaid maalinud Kalevi kommivabrikus martsipanist olenditele mahedaid pastelseid värvitriibukesi. Ilmselt samuti täie pühendumisega.

Kui vaadata Dora Gordine’i laiemas kunstikontekstis, eks tule jääda ikkagi Euroopa juurde, siis milline koht tal seal on? Praegu tunneme teda eelkõige inglise skulptorina, kuid kunstnikuks vormus ta ikkagi ju XX sajandi kolmandal aastakümnel Pariisis.

Dora Gordine lahkus Eestist lõplikult 1928. aastal. Dorich House Museumi andmeil õppis ta École des Beaux Arts’is ja Académie de la Grande Chaumiére’is. Tema enda väitel oli ta suhelnud Aristide Mailloliga, kes olevat talle soovitanud töötada üksinda, et isikupära säiliks. Gordine oli Pariisis ajal, mil suured modernistid olid elus ja aktiivselt tegevad. Maillol oli tollal kui jumal, kõik püüdsid teda järgida, samas staatuses oli ka Emile-Antoine Bourdelle. Dora Gordine võttis neist vaieldamatult eeskuju ja mitte ainult vormiliselt, vaid ka mentaalses mõttes. Nagu ka Adamson-Ericu muuseumi näitusel on näha: Dora Gordine tsiteerib klassikat. Ta pole kopeerinud, vaid võtnud sealt endale vajalikke repliike ja tunnetust.

Kui palju võib olla tema loomingut ja eelkõige figuratiivsuse-armastust mõjutanud asjaolu, et ta oli naisskulptor? Olid ju 1930ndad konservatiivne aeg, kuid just siis kerkis esile küllalt arvestatav hulk naiskunstnikke, ka naisskulptoreid, seda nii kunstikeskustes, nagu oli Pariis, aga ka provintsis, kui mõelda Eesti peale. Samas kinnistus just siis arusaam, et naise, eelkõige abielus naise roll on ikkagi kodu, abikaasa ja laste eest hoolitsemine.

Olen kindel, et ta tunnetas ennast naiskunstnikuna ja et just tema soo tõttu tuli tema töödesse eriline jõud.

Näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer” Adamson-Ericu muuseumis kuni 5. VIII . Näitus on koostatud Dorich House’i muuseumi kollektsiooni põhjal. Kuraatorid Fran Lloyd, Jonathan Black ja Brenda Martin Londonist ning Juta Kivimäe ja Ülle Kruus Tallinnast, kujundaja Inga Heamägi.

Kunstnik Dora Gordine’ist (1895–1991) on viimasel ajal üsna palju räägitud. Üle pika aja on tema loomingut taas Eestis näha, sedakorda Adamson-Ericu muuseumis (viimati esines ta Tallinnas kunstiühingu ARS näitusel 1921. aastal).

Näitusesaalis kostev šansoon „Ei, ma ei kahetse kunagi” („Non, je ne regrette rien”) Edith Piafi unustamatus esituses võtab kokku Dora Gordine’i loojanatuuri: ta oli imetlusväärne skulptor, kes järgis alati oma põhimõtteid, ei mingeid kõhklusi, ei mingit kahetsemist. Gordine käis omapead ja talitas oma sisetunde järgi, tema seesmisest põlemisest vormusid modernistlikud ja klassikalised skulptuurid.

Dora Gordine oli palju reisinud laia silmaringiga naine. See peegeldub ka tema loomingus. Tähelepanu on tema tööde seas püüdnud arvukad rassitunnustega portreepead. Eriti paelus Gordine’i Aasia inimene, kelle liikumises ja olekus leidis ta kunstilist väljenduslikkust. Tema huvi idamaade vastu sai alguse juba 1920. aastate hakul tutvusest vene orientalisti ja literaadi Aleksei Baioviga (1899–1923, pseudonüüm A. de Hauteville).