Tänavusel „documental”, mis kannab järjekorranumbrit 13, leiutatakse post-postmodernistlike subkultuuride ühendamise valem. Selleks on nii kuraatori Carolyn Christov-Bakargievi ja festivali ühe peakülalise Michael Taussigi väitel omajagu põhjust andnud majanduslikud kitsaskohad. Carolyn Christov-Bakargiev rõhutab oma kuraatoritekstis müüdiloome sulamit kohalikes kontekstides. Müüdi all mõistetakse siin eri kultuure ühtsel alusel nägemist võimaldavat konstruktsiooni. Omamütoloogia eeldab selles sisalduvale uskumusele omaselt, et kunstina esitatud loomeaktis väljendatus on midagi tähendusele eelnevat. „documenta 13” toob esile universaliseerivad kõnepruugid ja asetab need ideoloogiliselt laetud kunsti asendustegevuse nimistusse. Kuraator Christov-Bakargiev on juhindunud poliitiliste agendade kujundamisest kunsti ja filosoofia kaasabil. Mõisted „loovus” ja „teadmine” esinevad kuraatori positsioonis kesksetena, kuna kuraator osutab epistemoloogiliste kriteeriumide sihiteadliku ümbermõtestamise tarvele. Kontseptuaalsete mõtteharjutuste konstrueerimise telg joondub Christov-Bakargievi sõnavõttudes kunstimaailma lähtekohtadest, mida eelmisel sajandil peeti avangardseiks. Michael Taussig osutas „documenta” avamise sõnavõtus Theodor Adorno probleemiasetusele Hegeli ülemus-alluva dialektikas. Saksa filosoof Theodor Adorno sai XX sajandil tuntuks eelkõige kriitika tõttu kaptalistlik-liberaalse tarbimiskultuuri aadressil. Michael Taussig keskendus „documentat” avava seminari sõnavõtus Adorno tõstatatud ühiskonna tootmissuhete alusskeemides esile tõstetud probleemile. Adorno seadis kahtluse alla Hegeli tõstatatud ülemus-alluva tootmissuhte põhinemise loomulikul suhestumisvõimel. Probleemi kitsaskohaks on Taussigi väitel just kapitalistlikele suhetele iseloomulik suhestumine, kus pole konkreetsete situatsioonide korral võimalik keskenduda üleskerkiva probleemi lahendusele, vaid peatähelepanu hajub jätkuva suhestumise vajadusele. Adorno väite kohaselt ei ole sellist dialektikat efektiivne kasutada konkreetsetes probleemolukordades, kuna tegevused nagu suhestumine ja arutelu kordavad ennast lõputult. Taussigi arvates on antud dialektika küll koherentne ja kasutatav, kuid tõdes, et ühiskonna kapitalistlik-liberaalne mudel oma aktuaalsel kujul ei vasta praeguse aja nõudmistele. Nii esitles ta oma pöördumises tööjõu kasutamist toestava kontseptsiooni rekonstrueerimise vajadust. Ühiskonna huvigruppide suhestumise kese asuvat endiselt Hegeli riigi lahendamatuks kuulutatud struktuurimudelis ja uutes tingimustes oleks Taussigi meelest tarvilik nii poliitilise kui majandusliku aktivismi ümberlülitamine uuele aeglase tempo järgi kulgevale režiimile.

„documenta 13” Kasselis, Kairos, Kabulis ja Banffis kuni 16. IX.

... (sa) inspireerisid mind ja võitsid mu kohe enda poole. Eriti kui sa ütlesid, et sul pole kontseptsiooni. Minu sügav imetlus.
Kunstnik Kai Althoffi kirjast kuraator Carolyn Christov-Bakargievile

On enesestmõistetav, et midagi, mis puutub kunsti, pole enam enesestmõistetav, mitte selle sisemine elu, mitte selle suhe maailmaga ega ka mitte selle õigus eksistentsile ….

Theodor W. Adorno, „Kultuuritööstus. Valitud esseed massikultuurist“, 1968

„„documenta” on meeleseisund”, kinnitab kuraatoritekstis sugestiivselt, ent mõnevõrra ebamääraselt tänavuse Kasseli „documenta” peakuraator Carolyn Christov-Bakargiev. Tõsi ta on. Kui kunstinäitus erineb see põhimõtteliselt postajastul esile kerkinud „Manifesta”formaadist, mis rändnäitusena on ehk liigagi sarnane loomingulise prekariaadi tänastele ebapüsivatele tootmis- ja elamistingimustele (siinkohal kriitiline kõrvalpilk Nicolas Bourriaudi viimases raamatus glorifitseeritud radicant’i autoripositsioonile) ja on seega sunnitud end nomaadina eri linnade ja kultuurikoodide vahel ekseldes pidevalt kohandama ja taasleiutama ning paradoksaalselt üha samu uudisväärtusliku kunsti esitlusmudeleid korrates ka nüüdiskunsti ebapüsivat status quo’d taaskinnitama. Teiselt poolt erineb „documenta” ka XIX sajandil alguse saanud rahvuslikku kultuuri ja rahvamajandussaadusi promovatest näitustest, mille praeguseks analoogiks on rahvuspaviljonide kaupa kunsti olümpiamänge simuleeriv Veneetsia biennaali konservatiivsevõitu mudel. „documenta” on põhimõtteliselt eriline, sest tal on teine DNA. See on saanud alguse sõjajärgse Saksamaa vajadusest plaasterdada toona autonoomse ja vaba tegevusvaldkonnana käsitletud moodsa kunstiga oma ajalootraumasid ja kultuurikoodide katkemist, valides printsipiaalselt rahvusvahelisuse. Saksaliku põhjalikkuse kõrval oli sellel sõjajärgses geopoliitilises olukorras marginaalsena Ida-Saksa piiri äärde jäänud ja varasema Saksamaa mõistes keskse geograafilise lokatsiooni ja produktsioonivõimalused – näiteks kas või sõjatehased – kaotanud ning maatasa pommitatud väikelinnal varuks vaid üks, ent see-eest võimas trump.