VII Berliini biennaal „Ära karda!” („Forget Fear”) kuni 1. VII . Kuraator Artur Žmijewski, kaaskuraatorid Joanna Warsza ja rühmitus Voina. Kunstnikud: Burak Arikan, Anna Baranowski ja Louise Schröder, Yael Bartana, Zafeiris Haitidis, Łukasz Konopa, Mosireen, Oleksi Radõnski (Oleksiy Radynski), Tomáš Rafa, David Reeb, David Rych, Józefina Chẹtko, (Inimtegevuse Instituut/ Institute for Human Activities), Khaled Jarrar, Teresa Margolles, Mobinil, Antanas Mockus, Marina Napruškina, ArtWiki, Mirosław Patecki, Pit Schultz, Jonas Staal, Łukasz Surowieć, Martin Zet, Artur Żmijewski KW nüüdiskunsti instituudis (Auguststrasse 69); Avalik Liikumine (Public Movement) KuLe e. V fassaadil (Auguststrasse 10); Joanna Rajkowska kunstiakadeemias (Pariser Platz 4), Ludwig Peter Kowalski, Maciej Mielecki, Hermann Joachim Pagels Deutschlandhausis (Stresemannstrasse 90); Pawel Althamer, ja BelEtage/Renata Kaminska, Goldrausch, Lutz Henke, Alvetina Kahhidze, Bonaventure Ndikung (Savvy Contemporary), Solvej Helweg Ovesen, Yevgen Samborks, Anita Staud, Joanna Swierszczynska, Zirkumflex jt St Elsabethi kirikus (Invalidensstrasse 3), Nadja Prlja (Fridrichstrasse 226). Vt www.berlinbiennale.de.

Baltimaade kunstiteadlaste seminaril 1977. aasta kevadel ER KI saalis, kus osales kolleege ka teistest liiduvabariikidest, alustas armeenia kunstiteadlane, Jerevani moodsa kunsti muuseumi direktor Henrik Igitjan oma ettekannet küsimusega „Kes on kõige hirmsam loom?”. Ning vastas ise sellele, et jänes, sest kardab kõiki. Jerevani moodsa kunsti muuseum oli ainuke omataoline Nõukogude Liidus või vähemalt ainuke, mis ametliku nimetuse kaudu osutas sellele, et just seal tegeleti olulise (päevakorralise) kunstiga. Ei armeenia moodsa kunsti muuseumi näituste programmis ega ka kogudes olnud küll kohta ühiskonnakriitilisel, poliitilisel, isegi mitte n-ö põrandaalusel kunstil. Sealsetel näitustel (ning ka kogudes) võis 1970ndate lõpus näha peamiselt abstraktset kunsti, millel oli küll oma aja kontekstis alternatiivsuse ning sõltumatusele pürgimuse maik juures. Vaevalt tahtis Igitjan oma retoorilise küsimusega poliitilist vastuhakku algatada, kuid Eesti tollases kontekstis mõjus tema küsimus või õigemini kontekst, kuhu ta küsimus asetus, värskendava, isegi ärritavana, millegi sellisena, nagu tänavuse Berliini biennaali pealkiri „Ära karda!” („Forget Fear”).

Peamine Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetajate näituste erinevus tuleb välja juba kujunduses. TKKi ekspositsioone kaubahalli all, Nooruse galeriis Riiamäel ja Y-galeriis iseloomustab minimalistlik esteetiline puhtus. Seevastu Tartu ülikooli näituste puhul on kuraator ja osakonna professor Jaan Elken pidanud lõpetajate erakordse arvu tõttu (kolmteist bakalaureust ja neli magistrantuuri lõpetajat!) kõik pinnad suhteliselt tihedalt „täis toppima” ning võtma lisaks kasutusele ka ruume ühendava motiivina molbertid. Tavapäraste Tartu kunstimuuseumi alumise korruse ja Tartu Kunstimaja kahe galerii kõrvale on sel aastal lisandunud ka Vanemuise kontserdimaja koridorid ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste aula (praeguseks on see väljapanek suletud). See on tekitanud mitme lõpetaja tööde puhul n-ö vaba hingamisruumi probleemi ning molbert kui teatraalne juhtmotiiv ei mõju eriti veenvalt. Aga mida kitsastel aegadel ikka teha!

Kadri Nikopensiuse Tartu Kunstimaja personaalnäituse arvustuses (Sirp 9. III) pakkusin ta välja kui Tartu ülikooli maaliõppetooli bakalaureuse-taseme lõpetajate ühe tipu. Ma ei eksinud. Mainisin ka, et ei oota seda, et Nikopensius mind millegi uuega üllataks. Sellise väljaütlemise pärast pean ma aga nüüd siiralt vabandama. Nikopensius on kahtlemata seekordne võimsaim TÜ maaliõppetooli lõpetaja: tema kümnest osast koosnev hiidkompositsioon (üldmõõtmed 3 x 7,8 m) oli väljas Balti kaitsekolledži pidulikus saalis. Kui mõelda teosel kujutatu peale, siis oli tegemist igati õige kohavalikuga ning loodetavasti läheb ka täide kaitsmisel välja käidud idee, et seda teost peaks edaspidi eksponeerima mõnes Eesti kaitseotstarbelises hoones. Monokroomne, üksikute värviliste vilksatustega maal „Rahuaeg” kujutab suhteliselt realistlikult samanimelist Soomes toodetud soomustransportööri, mida kasutatakse Eesti sõjaväes nii siseteenistuses kui välismissioonidel. Seeläbi on näiliselt tegemist meie rahvusliku enesemääratlemise ning iseseisvuse tagatiseks määratud kaheprotsendilise NATO toetusega või sõjamaaliga selle sõna laiemas mõttes, nagu kaitsmiselt kõlama jäi. Kuid vaadates jõulisi ja pigem abstraktsele maalile sobivaid pintslitõmbeid lähemalt ning tuletades meelde Nikopensiuse mullust triptühhoni „Isadepäev Tartus”, tekib hinge kerge kõhklusmoment: kas tõesti saab teose tõlgendus niivõrd lihtne olla? Ma ei kahtlegi veendunud kaitseliitlasest Nikopensiuse sirgeseljalises ausameelsuses, kuid mulle tundub, et tegemist on siiski kommentaariga kas juba mainitud protsendi pooldajate või vastaste suunas. Igal juhul jääb kõrvu kõlama retsensent Tamara Luugi retooriline küsimus: „Kuhu on siit üldse veel võimalik edasi minna?”

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Väärtusväärtuskriis” Vaala galeriis kuni 30. VI, kuraator Kristring.

Ma ei tea, millised olid kuraatori valiku põhimõtted, kuid selget pilti eesti maalikunstist vaevalt sellel näitusel saab. Lihtsam on lugeda üles need maalikunstnikud, kelle töid väljas ei ole, kui nimetada neid, kes seal esinevad. Lisaks teatab kuraator veel, et „kunstnikud on üsna aktiivsed väärtusküsimuste käsitlejad”. Kust kohast see peale Erki Kasemetsa „Kultuuriloto”, Tiina Tammetalu „Profiti” ja Toomas Altnurme „Sisemise väärtuse” välja tuleb? Altnurme töögi kõneleb taevasest jumalikust algest? Ehk tuleb nõus olla kuraatori nendinguga, et „galerii hermeetilises vaikuses hääbub tugevaimgi karje, kriitikanool ja poliitiline või loominguline kõrvakiil”. Võib-olla peaks järgmisel aastal minema rahva sekka, sest, nagu ütles juba Majakovski: „Paletid on meie väljakud, tänavad meie pintslid”.

EKA magistritaseme lõputööde näitus „Tase” Rüütelkonna hoones 1. – 17. VI, EK A ehte- ja sepakunsti bakalaureusetaseme lõpetajate näitus „Kiiremini! Kaugemale! Kõrgemale! ehk K” Valge maja (Tartu mnt 63) spordisaalis 12. – 17. VI, EK A ehtekunsti II kursuse tudengite näitus „Etüüdid” Tallinna Linnateatri kaminasaalis 23. V – 8. VI, EKA klaasikunsti osakonna näitus „Face book” Hopi galeriis 20. IV – 8. V, noorte klaasikunstnike Kristiina Oppi, Mai Schultsi ja Darja Popolitova näitus „ ... on vaataja silmades” galeriis GaleriiPINK 10. V – 10. VI.

Selles, et Eesti kunstiakadeemias ei õpita vaid maalimist, saab igal kevadel veenduda „Taseme” näituste ja sündmuste kaudu, mille keskmes on väljapanekud, kus eksponeeritakse antud õppeaasta kunstiakadeemia lõpetajate loomingut. Huviline saab vaadata töid laste dušiistmest rahvakunsti ja nüüdisaegset moekunsti kõrvutava raamatuni. Tugevaid loojaid on mitmetel aladel, kuid ometi jäävad peamiselt silma erialad, kuhu on kokku kogunenud suurem hulk kõrge tasemega noori kunstnikke. Tundub, et tugevas grupis on kergem meelde jääda kui tubli üksiküritajana. Eelnevast johtuvalt keskendun siinkohal ehte- ja sepakunsti ning klaasikunsti osakonna lõpetajate näitusele.

EKA vabade kunstide ja disainiteaduskonna magistritööde lõpunäitus Rüütelkonna hoones kuni 1. – 17. VI. Kunstnikud Signe Aasoja, Anna Aleksejeva, Kairit Annus, Eike Einama, Kristiina Hansen, Edmuns Jansons, Anneli Jalava, Hille Karm, Lauri Koppel, Kerli Kurikka, Kristi Laanemäe, Miina Leesment, Mattias Mälk, Liisi Napp, Ann Nurga, Maarja Nurk, Karin Paris, Piret Puppart, Kaie Pungas, Kärt Põldmann, Inga Radikainen, Peeter Rästa, Sille Sarapuu, Heleri Alexandra Sits, Kristi Soe, Krõõt Tarkmeel, Katrin Trumm, Aet Tera, Helen Unt, Triin Veersalu, Margus Vulp. Soho Fondi personaalnäitus „Viru ärikad” Hobusepea galeriis 6. – 18. VI ja galeriis Tank kuni 22. VI.

Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase” avati tänavu 1. juunil Toompeal Rüütelkonna hoones. Seekord on näitusel välja pandud ainult magistritaseme tudengite lõputööd. Õigel ajal Rüütelkonna hoonesse sattunu sai osaleda ka lõputööde kaitsmisel. Põhjusi, miks seekord on näituse koostamisel piirdutud üksnes magistritöödega, on ilmselt palju, sealhulgas näiteks ruumipuudus. Kindlasti mängib oma osa ka viimastel aastatel kinnistunud kaitsmiste formaat, mis piirdub vabade kunstide erialade bakalaureusetasemel portfoolio esitamise ja kaitsmisega.

Portfoolio võtab seni tehtu küll kenasti kaante vahele kokku ning annab ka üliõpilasele endale ülevaate oma arengust, ent sellega asi piirdubki. Portfoolio on justkui trajektoor, mis markeerib läbitud stuudiumi kursused, mille käigus õpilane on edukalt teostanud ühe või teise õppejõu esitatud ülesande. Selline tõend annab kaitsmisel erialakomisjoni õppejõududele põhjuse rahuldustundega nentida, et protsess toimib ilusasti nagu masinavärk: õpetaja on õpetanud ja õpilane on kõik temalt nõutu ilusasti ära õppinud. Ent sellega jääb ära loominguline sähvatus, sisu ja vormi kogupauk koos siduva narratiiviga, milles väljendub tulevase kunstniku loomingulisus, võime loomingu kaudu küsimusi püstitada ja nendele vastuseid leida. Eks portfoolio kujundamise oskus ole samuti tähtis ja enamasti nõutakse seda magistriõppesse astumisel. Nii et portfoolio kui niisugune ei jää kasutult lebama, vaid teenib kindlat eesmärki, kuid tulevase kunstniku omanäolisus jääb meie kõrgharidussüsteemi esimese astme läbimisel veel varjatuks.