Ants Juske, Tundeline teekond Velázquezest Navitrollani. Toimetanud Katre Ligi. Kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 462 lk.

Kirjutan Ants Juskest kui sõbrast ja kolleegist – austusega ning ausalt. Ülikooli aegu Tartus elasime ühist tudengielu (mida ta on memuaarselt valgustanud) ning 1990ndate algupoole Tallinnas puutusime kokku toimetustes. Aga siis kadus Juske mul kuidagi silmist – ning just sinna sattus tema viljakaim aeg kunstiteadlase ja -kriitikuna. Üht-teist välkus vaatevälja küll, ent postmodernism, Juske potipõld, ei huvitanud mind. Mina tegelesin klassikalise kunstiga. Postmodernism – kõik see derri-dada ja lacan-can – oli ju läänemaailma hariduskriis, mingi Stendhali sündroom, humanitaarne paanika. Juske aga nägi seal võimalust oma korralik haridus ära kasutada, harrastada intellektuaalset klaaspärlimängu, koostada kaduvatest kildudest sõna „igavik”. Meil pesitseb pesakond nüüdseks juba keskealisi kunstiteadlasi, keda ma endamisi kutsun „postmodernismi kutsikateks”. Juske oli lõukoer!

Oma kirjutised komponeerib ta selles raamatus temaatiliselt, mind huvitab temaatika ja kronoloogia kooslus. Juske tunneb end kodus „kunsti sees ja ümber toimunud muutuste” keskel (lk 10), üleminekuperioodis. Tema mõtestatav kunstiajalugu algab 1950. aastatest (ekskursid varasematesse – Velázquez, Vermeer – on kohusetundlikud ja tihedad referaadid; Petrarcast paneb lk 199 küll pada) ja lõpeb 1990. aastatega (ka hilisemates sõnavõttudes).

Non Grata korraldatav rändfestival „Mitmekesine universum” („Diverse Universe”) peatus mai lõpul Pariisis, et liituda mitme kohaliku kunstiüritusega („Bellastock”, „Punane pühapäev” / „Dimanche Rouge”, „Suurlinna segadus” / „Désordre Urbain”).

Tegevus ja ruum

Peamiselt arhitektuurile pühendunud festivali „Bellastock” eesmärk oli seekord luua efemeerne linn. Non Grata rolli selles võis vaadelda kui kaduva linna kultuurilist peegeldust. Füüsiline kaduvus iseenesest näibki olevat üks põhiprintsiipe, mille alusel Non Grata toimib. Nomaadi eluviis vastandub kuuluvustahtele ja püsivusele. Selle asemel et olla ühe kunstimaailma kodanik, võib viibida kõikjal, kuulumata otseselt kuhugi. Ka performance’i-kunsti olemus on efemeerne: teos sünnib ja kaob aegruumis, pakkudes vaid lühiajalist kogemust piiratud inimhulgale.

Igakuine tegevuskunstiüritus „Dimanche Rouge” on seni alati toimunud suletud ruumis ning selle kontseptsiooni kannab eksperimentaalsus. Kuigi eksperimentaalsus ei vaja esitamiseks just üüratut pinda, eksperimente võib viia läbi ka miniatuurses katseklaasis, tundus, et performance’i-kunst toimib paremini siiski kuubist väljas.

Andrus Joonase kuraatoriprojekt „Jumala hullud” Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4) kuni 23. VI.

Selleaastase Andrus Joonase kuraatoriprojekti võiks ristida ka vanamoodsa kunsti näituseks, sest kontseptsioon astub risti vastu trendikatele diskursustele. Mõistagi on see taotluslik, sest ei saa ju eeldada, et kunstimaailmas aktsepteeritaks sellist väljaütlemist, nagu seisab saatetekstis: „Kõigil kunstimaadel ja kunstiajaloos laiemalt on alati olnud kunstnikke, kes käivad teistest ja oma ajast ees [...]. See on alati nii olnud ja on siiani. Kunstimaailm ja ka publik õpib neid alati hindama takkajärele ja kahjuks tihti pärast surma, selline on lihtsalt ajalooline tõde”. Tegemist on modernistlike müütide kordamise ning tsementeerimisega.

Väga tagurlik lähenemine on ka järgmine kuraatoripositsioon: „Näitusele on kutsutud kunstnikud ..., kes tegelevad loominguga lähtuvalt sisemisest kaemusest ja inspiratsioonist, mitte hetketrendidest.” Praegu on aktsepteeritud kunst, mis ei lähtu mitte kunstniku sisemistest protsessidest, vaid välismõjudest – olgu nendeks siis ühiskondlikud probleemid või kunstituru nõudmised. Inspiratsioon on juba ammu täiesti out, nagu ka arvamus, et kunstnikud on üldjuhul hullud, aga ka intellektuaalsusele vastandatud religioossus, mis seob kunsti jumalaga. Kõigest sellest saab järeldada, et tegu on väga kohatu näitusega.

EKA graafilise disaini kaks näitust Tallinnas: „Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. VI, EKA graafilise disaini osakonna lõputööde näitus Kanuti gildi keldrisaalis kuni 15. VI.
Täna kl 16 esitletakse tarbekunsti- ja disainimuuseumis näituse „Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” kataloogi. Ettekannetega esinevad Ivar Sakk, Kristjan Mändmaa ja Kaarel Nõmmik.

Esimene asi, mis tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusesaali astudes silma hakkab, on väljapaneku mastaapsus – töid on tohutult. Laudadel lebab lugematu arv raamatuid, brošüüre, CDsid, voldikuid ja muid väiketrükiseid, seinad on kaetud plakatitega. Niisugust värske kodumaise disaini küllust näha on puhas rõõm!

Teine tähelepanuväärne asjaolu: tööd on visuaalselt koherentsed, kuuluvad selgelt ühtsesse vaimsesse süsteemi. Disainiobjektide lähemal silmitsemisel tulevad muidugi ilmsiks põhjapanevad erinevused ja äärmiselt põnevad detailid. Sõnum on selge: tegemist on süvenemist nõudva loominguga, mis ennast niisama lihtsalt kätte ei anna.

Näitus teeb kokkuvõtte Eesti disainimaastiku ühes servas, EKA graafilise disaini osakonnas ja selle ümber umbes kümne aasta jooksul toimunud protsessidest.

10. mail avati Tallinnas taas uus galerii: sedapuhku rakenduskunstile keskendatud näitusepaik GaleriiPINK. Miks on vaja veel ühte rakenduskunsti galeriid? Kas arhitektuuri- ja disanigaleriist, Hopi galeriist, A-galeriist, Iidast (kaks viimast on küll kitsamalt metallikunsti päralt) ning tarbekunstija disainimuuseumist pole küllalt? Peale eelmainitute on ju terve hulk väiksemaid, küll rohkem müügisalongideks muutunud paiku Tallinna vanalinnas.

Kateriin Rikken: GaleriiPINK asub Pelgulinnas, kiviviske kaugusel mööblimajast ning mõneminutise jalutuskäigu kaugusel Telliskivi loomelinnakust. Täpne aadress on Telliskivi 22.

Idee avada rakenduskunsti-galerii sündis soovist mitmekesistada galeriimaastikku Tallinnas, pakkuda kunstnikele alternatiivseid võimalusi oma tööde esitlemiseks ka väljaspool vanalinna. Kultuurilembene Põhja-Tallinn sobib selleks ideaalselt. Eesmärgiks oli luua vaba õhkkonnaga galerii, mis oleks hüppelaud noortele kunstnikele julgustamaks neid oma loomingut jagama, aga ka koht, kus kogenumad kunstnikud pakuvad kontrasti ja küpsust kohalikus rakenduskunstimaailmas.

Elasin ja õppisin neli aastat Skandinaavias, kus kunstnike, galeriide ning kunstiarmastajate suhted olid märksa tihedamad, kuid ka märksa vabamad. Märkasin, et Eesti kunstnikel puudub tihtipeale tagasiside oma töödele, mistõttu nad ise ei teagi oma võimekusest ja oskustest. Sellest tekkis soov luua sarnaselt Skandinaavias kogetuga mõnus keskkond, mis oleks kunstniku ja vaataja kohtumispaik.