Teadusväljaandeid on tavaks hinnata lisaks sisulistele omadustele – kui palju ilmub väärtuslikku ja uut eriala infot, kui hinnatud autorid väljaandes kirjutavad – ka mitmete formaalsemate tunnuste põhjal. Nendeks on näiteks mõjufaktor, mis kujuneb välja sellele väljaandele viitamise hulga põhjal, ja kuulumine andmebaasidesse. On selge, et sisuliste tunnuste hindamine on ebamäärasem ja kõnekas rohkem erialainimeste ringis, formaalsemad tunnused on seevastu eelistatud kõrvutava hinnangu andmisel ja ajakirjade võrdlemisel. Nii teavad ka Eesti akadeemilise eluga vähegi kokku puutunud inimesed, kes oma tegevust peavad kajastama teadusinfosüsteemis ETIS, juba une pealt kategooriaid 1.1, 1.2, 1.3 jne.

Boriss Mihhailovi näituse kuraatorit, fotokunstnikku Tanja Muravskajat küsitleb Reet Varblane.       

Tallinna fotokuu üritused on koondatud peamiselt oktoobrisse: üleeile avati Vabaduse galeriis Jaan Klõšeiko näitus, eile Kumus Adam Budaku kureeritud näitus „Teisele poole. Vaata mulle otsa: mu nimi on Oleks Võinud Olla, samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti”, täna algusega kell 15 peetakse Kumu auditooriumis seminar „Fotograafiast ehk Mida pildid täna tähendavad?” ning kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Vytautas Michelkevičiuse kureeritud Baltimaade fotokunstnike grupinäitus „Sündinud samas kohas: kujutis. Mälu ja fiktsioon Baltimaadel”, homme avatakse kell 12 ajaloomuuseumis Tõnis Liibeki kureeritud näitus „Silmapilkline  ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” ja kell 14 kohtutakse Tallinna Kunstihoones Baltimaade grupinäitusel osalevate kunstnikega. Kuid fotokuu üks oluline näitus, Boriss Mihhailovi isikuväljapanek „Mina pole mina” avati Tallinna Kunstihoone galeriis juba 23. septembril. Vaadata on kaks väljapanekut fotokuu eksperimentaalgaleriis Vabaduse väljaku tunnelis: Anu Lilpi ja Alis Mäesalu fotoinstallatsioon „Järelevalve” ja  Reimo Võsa-Tangsoo fotokiosk „Polüfooniline passipilt v.2.1.”.  

Näitus „Igavesti naiselik” Adamson-Ericu  muuseumis kuni 13. XI, kuraatorid Ülle Kruus ja Pekka Erelt, kujundaja Andres Tolts. 

Näituse pealkiri „Igavesti naiselik” on intrigeeriv. Millised on õieti naiselikkuse parameetrid kunstis? Miks arvata, et naised inspireerivad XX sajandi esimesel poolel ainult meeskunstnikke,  kui Eesti kunstis tegutses siis ka rida andekaid naisi, kes samuti maalisid ja modelleerisid naisi, oma sookaaslasi? 

Eveli Variku näitus „Seks ja söök II ” Draakoni galeriis 20. IX – 1. X. 

Eveli Variku näituse impulss on kunstniku ja tema sõbrannade lood: liiderlikud mehed tahavad naistelt naudinguid ja täielikku pühendumist, aga samaga ei vasta. Varik on näituse ehitanud üles pornofilmide kaadritele ja kokaraamatute  toidupiltidele, fotokollaažidele. Näitust saadab palju vastukaja leidnud publikuküsitlus, kas seks seob inimesi. Näituse kõige intensiivsem osa on näituse kirglikult vihane ja blogilik saatetekst seksi ja söögi teemadel. Tekst algab etteheitega, et võideldakse essimeste* eest, aga üksikemade probleemidega ei tegele keegi. Üksikemasid peab Varik nähtamatuks seksuaalvähemuseks ning püüab seda põhjendada moraaliga, mille  sisu täpsemalt kahjuks ei ava. Näituse kõige tugevaks küljeks ongi Eestis ja mujalgi levinud topeltmoraali esiletoomine. Samas jääb suur osa kunstilisest potentsiaalist realiseerimata, hoolimata sellest, et näitusel esitatud fotokollaažid annavad üpris mõjusa tervikpildi.     

Pusa näitus „Avastamata maailmad. Pitsilinnu saladus” Pärnu Linnagaleriis 25. VIII – 17. IX ja Tartu Tampere majas kuni 13. X. 

Pusa maalidel on üks ilmselge eelis paljude teiste praeguste maalijate teoste ees, nimelt ei tuleta need esmapilgul liiga konkreetselt ühegi teise kunstniku loomingut meelde. Loomulikult, kirgaste, põhjakeeratud värvidega filigraanselt maalitud hipilik-psühhedeelsed mustrid ei ole päris kindlasti see, mida keegi kunagi  elus näinud ei oleks. Selliseid mustreid võib kohata näiteks kuuekümnendate lõpu disainis, plaadiümbristel ja kangastel, lisaks hilisem flirt selle psühhedeelia kuldajastuga. New age. Katsed narko-trip’e visuaalselt dokumenteerida. Etnilised mustrid. Kinda- ja vöökirjad. Autraalia aborigeenide täpimaalid, mis, tõsi küll, on palju vaoshoituma, absoluutselt maalähedase koloriidiga. Ja nii edasi ja nii edasi ... Külastanud esmakordselt elus kahte suurt  kunstimessi (2009. aasta lõpul Miamis ning nüüd septembris Kopenhaagenis), jättis mitmes mõttes kõige masendavama mulje just maal. Tegelikult pole asi ju neis kahes kunstimessis, vaid selle kunstiliigi identiteedikriisis. Iseenesest kunsti suhtes ebaõiglanegi messisituatsioon, kus kõike on palju, korraga ja piiratud territooriumil, toob mõned tendentsid just maalikunstis teravamalt ja halastamatumalt esile. Maali on messidel kahtlemata kõige  rohkem. Muude kunstiliikidega võrreldes lausa mitu korda rohkem, sest maali ostetakse kaasaegsest kunstist eelkõige. Omakorda viib selline olukord minu meelest järgmise situatsioonini. 

Ester Faimani näitus „Ajastu kaugusel”  A-galeriis kuni 10. X,       

Margot Kase kureeritud näitus „Kantavad  pildid. Foto+ehe” Hopi galeriis kuni 11. X. Ehtekunstihuvilistel on praegu elu kerge: teineteisest vaid paari sammu kaugusel saab näha kaht omanäolist ehtenäitust. A-galeriis eksponeeritakse Ester Faimani loomingut pealkirja „Ajastu kaugusel” all. Tegemist on kosmose-esteetikast kantud väljapanekuga, kus ehteid eksponeeritakse kosmosesüstikute, tähtede, laste ja raevukate tiigritega täidetud kõhedavõitu sürreaalsel kunstiteosel. Ažuursed,  masinaesteetika mõjutustega ehted ning ohtliku postapokalüptilise tulevikumaailmaga täidetud eksponeerimisalused moodustavad põneva terviku. Kui näitus on terav ja haarav, siis küsitavusi tekitab saatetekst, kus korratud ülekasutatud mõtteid maailma hävinemise teemal. Samasuguseid mõtteavaldusi võib leida väga paljudel kunstinäitustel. Sellised tekstid näivad sobivat igale poole, olevat alati õigustatud, kuid see mulje on ehk petlik. Trafaretsete  mõttekäikudega tekst võib tugevale näitusele halvasti mõjuda ja mõnikord on ehk mõistlikum jätta sotsiaalkriitika vaid kunstiteoste hooleks.