Platonlik maailmapilt saab impressionistide loomingus sümboolse lõpetuse.
Kunstivoolud on muutunud millekski nii endastmõistetavaks, et me nende päritolu ei vaevu üldreeglina meenutama. Ega see meenutamistöö palju annagi: tegu on ühega arvutuist kaasnähtustest, mis pidid möödapääsmatult saatma uusaegse maailmapildi võimendumist. Valgustusajastul avastati, et ilu, mille osatähtsus inimsuse kujundajana tundus enam kui selge, on terveid aastatuhandeid püsinud põhjendamatult tagaplaanil; nii ilmus  uus teadus, esteetika, ning sellegi viljelejad, sarnaselt muude uurijatega, püüdsid jõudumööda järgida loodusteaduste eeskuju. Kindel kord pandi maksma ka kaunite kunstide valdkonnas: leiutati koondtähised, mis suudaksid kokku võtta kogu teadaoleva mitmekesisuse. Nõnda ilmusid nood voolud, tõend kaunite kunstide maailmas valitsevast teaduslikkusest. Seda, kui popiks esteetikat XIX sajandil peeti, tõendab iseäranis teoreetilise mõtte tormiline  areng: pärast Prantsuse revolutsiooni ilmus romantism ja tihedalt tema kannul tulid realism, sümbolism, impressionism, naturalism ja muud vähemad veljed, kes puhta kunsti või dekadentsi viljelejaina suutsid moodustada kõigest voolukesi. Ja kogu see toredus loodi ühe inimea vältel! Naturalistid olid veendunud, et teadusest juhinduv tulevikuühiskond jätab tõeliselt kehtima ainult nende kunsti, kuid naturalistlike suurhoovuste naabruses  jätkas loometööd ka Victor Hugo, elupõline romantik.

KRISTI PAABI näitus „Rohulibled on ainult üks hetk” Hopi galeriis kuni 16. XII .
2005. aastal teatas endale nime teinud ja tähenduse omandanud naiskunstnike rühmitus F.F.F.F. pidulikult, et nad ei tegutse enam koos, et nad lähevad laiali. See aga ei tähendanud ei siis, kui nad seda Marko Raadi filmi avalikel võtetel ütlesid, ega ka hiljem, et nad loobuvad kunstist ja oma tööde avalikust väljapanemisest. See ei tähendanud ka ühistegemiste lõppu. See manifesteering tähendas vaid programmilise rühmategevuse, F. F. F. F-i  kui suletud grupeeringu tegevuse lõpetamist. Ja jumal tänatud: nii laiendatud, lõdvema koosseisuga grupinäitused kui ka üksikesinemised on tõestanud viie ehtekunstiharidusega naiskunstniku vormisolekut ning, vaatamata „uute hittide” ilmumisele meie kunstiareenile, ikka olulisel kohal püsimist. Veelgi enam, needki liikmed, kes kas isiklikel või tööalastel põhjustel olid vahepeal avalikust kunstielust pisut eemal, on nüüd tagasi ega ole takerdunud  ühte meediumisse. Nad küll ka ei karda seda meediumi, milles nad on professionaalse ettevalmistuse saanud. Nad on selle sees, nad mõtlevad selle kaudu ja panevad endaga kaasa mõtlema. Ja, mis kõige olulisem, nad on kindlalt välja tulnud ka üksinda, isiksustena. Seda tõestas Ketli Tiitsari hiljutine ja seda tõestab ka Kristi Paabi praegune väljapanek Hopi galeriis.

Reportaaž

SANDRA JÕGEVA näituse „Draamapunkt” avamine ja samanimelise raamatu esitlemine Kunstikonteineris 28. XI.

28. XI. Kunstikonteineri näitusesaal endises Polümeeri plastmassi ja kumminukkude tehases. Tegevuskunstnik Sandra Jõgeva on organiseerinud oma debüütraamatu, nõndanimetatud novellikogu, täpsemalt kolme viimase aasta personaalse päeviku sissekannete valiku „Draamapunkt” esitluse ja samanimelise näituse avamise. Näitus koosneb peamiselt kahest suurest fotost: ühel (autor Tanel Saar) on kujutatud popansamblit Tartu  Sensatsiooniline Kevadbänd ja teisel, suuremal (pildistanud Lea Girardin) on grupp inimesi kaootilises-sihitus olukorras samas saalis, kus ripuvad mainitud kaks fotot. Saalis on veel ketiga piiratud lava ansambli varustusega ja laud.

EHALILL HALLISTE vaibanäitus „Loitsulilled” Vabaduse galeriis kuni 10. XII.

Vaade Vabaduse galerii aknast kutsub sisse astuma. Värvikasse ja sugestiivsesse maailma, kus kõik on ühtaegu omane ja turvaline ning samas üledimensioneeritud, isegi pisut võõristust tekitav oma aktiivsuses ja tähenduslikkuses. Omane ja turvaline on traditsiooniline vaibakunsti põimetehnika, väga korrektne ja efektitsevate viguriteta nagu ka rahvarõivaste käiste, tanude ja põlleservade lilltikand. Nüüd on nendelt bordüüriribadelt motiivid  välja „kadreeritud”, suurendatud (nagu oleks tegemist moodsa geneetilise mutatsiooniga), iseseisva märgi tähendusse tõstetud, mõnele jäetud seotus eelkäijaga, mõni järsu katkestusega poolitatud. Kuna rahvarõivaste ornamendid on mingis mõttes infokandjad (uskumuste, suhtlemise, moe, elatustaseme teave), mida me praegu enesele tavaliselt ei teadvusta, siis see ülekanne tänasesse peaks meid kõnetama mitmeti, praegu ja ka edaspidi? See märk on  nüüd vaibasse (loomingusse, tänasesse) sisse kootud, seda ei saa sealt maha – kui kaob märk, kaob ka ülejäänu. See märk jääb kandma jõudu ja õrnust, harmooniat ja kontraste, sidemeid ja katkestusi, endaksjäämist ja muudatusi. See on virus esticus. „Virus esticus” on minu arvates ka selle näituse võtmetöö; ehkki see erineb teistest kardinaalselt, seob see ühte kogu esitatu.

Kuigi see näitus piirneb ühe korralikult ja kaua ettevalmistatud teemaga, siis just  endaksjäämisest ja muutumisest tuleks teha juttu ka tööde autori, hiljuti 60. sünnipäeva tähistanud vaibakunstniku Ehalill Halliste puhul. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel geomeetriliste põimevaipadega, on seda perioodi ise joonjärguks nimetanud ja selles vaimus ka meeldejäävaid töid teostanud ning arendanud seda liini edaspidigi. Silmside perioodil 1980. aastatel loodud figuuride ja portreedega vaipadel on ta välja elanud oma  tundeid, hingeseisundeid, mis seal salata – änge ja melanhooliat, kusjuures kõik vahendid, nii summutatud koloriit kui ka akvarelne põimetehnika, on sellele kaasa aidanud. Ning nüüd sellel näitusel esitatu: endaksjäämist kinnitab ustavus töömahukale gobeläänpõimele, eriala traditsioonidele, muutusi aga pöörded teemades ja kujundites, nende esitluses. Sellel näitusel näeme vastupidiselt tundlikule akvarelsele udutamisele konkreetset kujundit, otsustatud kaadrilõiget, puhast värvi, meelekindlust ja jõudu.

Kahte viimast on ka sõna otseses mõttes vaja olnud, sest selleks näituseks on autor kulutanud 3000 töötundi laua ja kangastelgede taga. Ja kui nüüd puudutada niisugust valusat ja vastikut teemat nagu raha, siis kas ei peaks ka tööpanus olema üks ja peamine osis selles kulka või mis tahes stipendiumi taotluses ning arvestatud kui omafinantseering. Kui praegu  korrutada see 3000 tundi tagasihoidliku 100 kroonise tunnitasuga – mis me saame? Miks saab omafinantseeringuna esitada näiteks ainult kviitungi valgustuse rendi või transpordi eest? Kas me üldse teadvustame ja hindame kunstniku enese panust mis tahes näitusel või üritusel? Ja kas seda teadvustavad ka need, kes kultuurile raha eraldavad? Ma ei mõtle siin ainult kulkat.

Selle taustal tahan tunnustada seda näitust  toetanud kulka kõrval ka Raplamaad, kes määras 2008. aastal kunstnikule sihtstipendiumi, ja Kohila vallavalitsust, kes andis välja korraliku kataloogi (eessõna Anne Untera, kujundus Inga Heamägi).