Andreas Trossek intervjueerib Siiri Minkat, ajendatuna Tarmo Saliniga koostöös sündinud ühisnäitusest „Skisofreenia” Hobusepea galeriis möödunud aasta lõpul.

Enamiku kunstitudengite öökapil vedeleb mingil hetkel kohustusliku lektüürina „Hullus ja arutus” ja ühe päevalilli maalinud hollandlase kõrvalõikamise toimingut  tunnistame samuti kõik osana modernismi krestomaatiast. „Skisofreenia” on teie mõlema teine ühine näitus ja järg 2007. aasta Draakoni galerii maaliväljapanekule „Kohtumine”. Mõlema näituse pressiteatest aimdub, et te ei teeskle tegelikult midagi. Kodanik Tarmo Salin, varem tegelenud nii skulptuuri, maalimise kui joonistamisega, on nii-öelda arvel olnud ja kodanik Siiri Minka on töötanud sisuliselt psühhoterapeudina.  Ja kuna te lubate, et teie järgmise ühisprojekti pealkiri on „Teraapia”, siis …?

Näituse „Skisofreenia” puhul oli tegemist isiksuse identiteedi ülesehitamisega. Loomulikult tahab Tarmo Salin tugevdada oma kunstnikuidentiteeti, mitte luua skisofreenikuidentiteeti ja see teeb asja käsitlemise mõnes mõttes väga delikaatseks. Selle kaudu sai ka meie ühistegevus alguse. Samas leian, et ühiskonda laiemalt skisofreenia teemaga tutvustada oleks väga  vaja. Praegu huvitab paljusid kunstnikke poliitilisele olukorrale vastukaja andmine (igasugused monumendimöllud), mis on muidugi vajalik. See projekt on seevastu hapra isikliku mõõtmega, millest on väga kerge lihtsalt niisama üle sõita. Idealistina tahaksin, et teema käsitlemisega kaasneks tolerantsuse kasv ühiskonnas, et leiduks pisut sügavamat mõistmist.

PÄRNU MOODSA KUNSTI aastanäitus „Me oleme langenud inglid, kes peavad üles tõusma” (kuraator Andrus Joonas) Pärnu kunstihallis kuni 11. I, JASPER ZOOVA näitus „Reis ma ei tea kuhu” Pärnu muuseumis kuni 15. I, VILE -KAREL VIIRELAIU näitus „Metasport” Pärnu Kunstnike Majas 10. XII 2008 – 3. I 2009.

Ma pole enam enda keha sees
Ma pole enam tavaline mees
Mu südames on taevatõusev laine
Sugutungi pole, must on saanud naine
/---/
Vähk ja AIDS ja tripper on mul näha
Jah, ma võin teid kõiki kohe terveks teha (1)

Elame ajastul, kus valitseb informatsiooni üleküllus, tihe võistlus ja kasvav surve kohanduda, kus stress määrab rütmi paljude jaoks. Seepärast on ilmselt paratamatu, et aina rohkem inimesi pöördub „alternatiivsete” uskumuste ja täiendavate teraapiate poole, et leida midagi, mis annaks neile meelerahu ja nende elule mõtte. (2)

SWEDBANKI KUNSTIPREEMIA nominentide näitus Kumus kuni 15. II .

Swedbanki kunstipreemia näol on tegemist uue preemiaformaadiga, mis ületab mantlipärijana endist Hansapanga preemiat nii summalt kui ulatuselt. Uut, 10 000 euro suurust preemiat võib Euroopa kunstipreemiate edetabeliga võrreldes hinnata juba päris heaks saavutuseks. Kuivõrd nominente kogunes tänavu viiest riigist, Baltimaadele lisaks Rootsi ja Venemaa, ning osalevate maade arv kasvab ilmselt ka edaspidi Swedbanki asukohamaade  arvel, pingestub konkurents esikoha pärast tulevikus veelgi. Juba praegu terendavad kandidaatmaade teatud ebavõrdsusest tulenevad vastuolud. Baltimaid, Venemaad, Rootsit ja peatselt näiteks ka Ukrainat on terve mõistuse seisukohalt kasutu omavahel võrrelda ja väikeriikide väljavaated konkurentsis võitjana välja tulla võivad seega tunduda Swedbanki preemia uue reeglistiku taustal üsna viletsad. Seda suurem oli üllatus, et 2008. aasta preemia  pälvis Läti noor kunstnik Miks Mitrēvics oma installatsiooniga „Collection of Persons” („Isikute kollektsioon”). Autor esindab suvel Lätit Veneetsias ja oli Kumus eksponeeritud teosega sel suvel väljas ka Euroopa biennaalil „Manifesta 7”.

12. XII 2008 lõppes arhitektuuriaasta. Kas sellel oli ka sisuline tähendus või oli see üks järjekordne kampaania? On meil loota, et Eesti ühiskonnas hakatakse arhitektuuri vääriliselt hindama?

Karin Hallas-Murula: Arhitektuurimuuseumi väga tegusaks kujunenud aasta plaanid olid paigas juba enne, kui me arhitektuuriaastast teada saime, ning kõik see oleks toimunud ka ilma arhitektuuriaastata. Tavalisest rohkema, üheksa välisnäituse  toimumist Iirimaal, Ungaris, Slovakkias ja Lätis mõjutas hoopis aasta „Eesti 90”.