Mõni aeg tagasi August Vommi mälestusnäitusele suurt tammepuust Lenini kuju vedades meenus, et viimase 15 aasta jooksul polegi muuseumihoidlatest ühtegi Lenini skulptuuri välja antud. Nad on unustatud ja ühes nendega ka pikal ajajärgul üles kerkinud vajadus portreteerida ühte XX sajandi poliitilist diktaatorit, kes tõmbas kogu tsiviliseeritud maailma ajalugu drastiliselt muutnud kaosesse. Ja ometi leidus piisavalt kunstnikke, kes olid valmis portreteerima Vladimir Uljanovi kiilanevat profiili ja otsevaadet ka siis, kui nõukogude võim oli Eestis II maailmasõja järel kanda kinnitanud. Reliikviakultus ei ole levinud mitte ainult religioonis, vaid ka ideoloogias.

Kumb sa nüüd rohkem saad olema, kas kultuuriministeeriumi kunsti- või arhitektuurinõunik? Urmo Raus heitis ette (Sirp 1. VI), et Eestil puudub selgesti jälgitav kunstipoliitika. Kas kunsti- ja arhitektuurinõuniku pädevusse kuulub selle suunamine?