Pärnu Ooperi esimene tähelepanu ja tunnustust pälvinud suurettevõtmine oli Mozarti „Figaro pulma” lavastus 1994. aastal. Tänavusel festivalil „Suveaaria” jõutakse taas Mozartini: 1., 3. ja 5. augustil mängitakse „Tituse halastust”, mille lavastused Eestis jäävad XIX sajandi esimesse veerandisse (Estonia kontsertettekanne 2006). Milliseid sihte on Pärnu Ooperi arenguteel ligi paarikümnel aastal järgitud ja mis tõi tagasi Mozarti juurde? Milliste lootustega kutsusite lavastajaks Sven Kivisildniku, kes on muusikateatris uus tulija?

ANDRUS KALLASTU, Pärnu Ooperi kunstiline juht: Idee teha üht või teist muusikateatris võib lähtuda mitmest impulsist. Riigiteatris, kus baasfinatseerimine on tagatud, võib tihtipeale olla näiteks vaja kulutada ära teatud summa eelarveraha, et anda igapäevast tööd ja leiba teatri palgalistele. Eraõiguslikku muusikateatrit üldjuhul nii teha ei saa. Eratingimustes võib halvemal juhul olla tegevuse lähtekohaks ärihuvi ning paremal juhul kunstiline eesmärk teha asju, mida mujal ei tehta, ning kombel, mis mujal pole tavaks. Minu suhe Pärnu Ooperiga on olnud kunstiline, kõik Pärnu Ooperis tehtu on teeninud eesmärki pakkuda intrigeerivaid teatrilahendusi ning nauditavat musitseerimist. Laiemas plaanis on otsitud vastust küsimusele, kas ooper on surnud ja kuulub ajaloo prügikasti või on tegu hoopis sügava ja elujõulise nähtusega, mille ühes või teises vormis uus tõus seisab taas ees.

Birgitta festival (11. – 20. VIII) toob vaatajate ette Mozarti ooperi „Don Giovanni” kui armukolmnurga draama. Inglise lavastaja Daniel Slater, kes on töötanud paljudes Euroopa ja ka maailma ooperimajades, põhjendab intervjuus oma rakurssi.

Produktsioonist teeb sündmuse ka see, et Lauri Vasar astub üles nimiosas, Aile Asszonyi Elvirana ja Ain Anger Komtuurina. Vasarale on see üldse esimene kord Eesti publiku ees ooperilauljana esineda. Neid kolme Euroopas tegutsevat Eesti lauljat koos ühes lavastuses näha on aga vist ainukordne võimalus.

Festival on endale ülesandeks võtnud tuua publiku ette tavatuid lahendusi, seni lavastamata teoseid ja näidata muusikateatrit selle kogu rikkuses. Kolm momenti selle aasta festivalikavast on Inglise-Eesti koostöö „Don Giovanni”, Mai Murdmaa käe all sündinud Orffi „Aphrodite triumf” (seda pole seni Eestis lavastatud) ja muusikalise huumori žanr Iisraeli vokaalansamblilt Voca People.

Saaremaa ooperipäevad 16. – 22. VII

Meid ümbritsevas igat liiki müras on hädaoht, et me kuuleme, kuid ei kuula, ja vaatame, kuid ei näe. Olles nüüd juba mitmet-setmet korda käinud Saaremaa ooperipäevadel, ei oska sõnul seletada, kuivõrd tänulik olen saatusele, et olen saanud olla tunnistajaks eriliselt imelistele kooslustele sellel väikesel maanukil. Just nimelt koosluste, sest mitte ainult muusika ja muusikute, vaid ka läbi sajandite oma püsiväärtust tõestanud paekivi-dolomiit on kinkinud meile imelised ehitised, interjöörid ning muusika kõlamiseks olulisima – akustika.

Kaarma dolomiiti nimetatakse vääriliselt Saaremaa marmoriks ja sellest on ehitatud Kaarma kirik XIII sajandi keskel ning Kuressaare linnus aastatel 1330–1380, seega kaks olulist Saaremaa ooperipäevade esinemispaika. Ka minu meeltele mõjusaima sündmuse, Ain Angeri ja Tallinna Kammerorkestri viimase kontserdi paiga Laurentsiuse kiriku välisseinale on kinnitatud Kaarma dolomiidist suur sajanditevanune hauaplaat. Paekivi mustrites nagu muusikaski on igikestev jõud ja maagia – monumentide loojatele võiks see omamaine ollus pakkuda inspiratsiooni ka tänapäeval!

Kuna Saaremaa ooperipäevad sisaldasid taas väga eripalgelisi kontserte ja etendusi ning muljeid on kõikvõimalikke, siis puudutaksin oma kirjatükis vaid nende üht, seekord mind enim köitnud tahku – kammerkontserte.

Kesksuvel, 11. – 15. VII toimus juba XIX Haapsalu vanamuusikafestival. Pika traditsiooniga festivali minevikust, olevikust ja tulevikust räägib selle kunstiline juht Toomas Siitan.

Haapsalu vanamuusikafestival toimus sel suvel juba üheksateistkümnendat korda. Kas saaksid palun võtta kokku, kuidas festival on arenenud.

Toomas Siitan: Meil on välja kujunenud väga selge mudel: festival kestab viis päeva, mille jooksul antakse kuus-seitse kontserti. Suuremad projektid, millega on tavaliselt seotud Tallinna Barokkorkester, on alguses ja lõpus. Teisisõnu on vaja ava- ja lõppkontsert panna kavasse niiviisi, et sinna vahele jääks paras prooviperiood. Mingid asjad on siis kujunenud objektiivselt välja. Teiseks oleme me püüdnud kutsuda külalisi, kes teevad oma kontserdi, aga osalevad ka ava- või lõppkontserdil. Selliseid koostööprojekte oleme viimasel kümnel aastal järjest rohkem suutnud kokku panna. Need on üpris kallid ning neid saab teha ainult festivali raames.

Koostööprojektid on sagedasti seotud ka õpetusliku aspektiga: kutsutud solistid teevad ka meistrikursuse. Tallinna Barokkorkestri mängijatel ei ole tegelikult võimalik Eestis saada kõrgtasemel koolitust ning see tuleb sisse tuua. Selline koostöö on alati väga põnev, seal on hoopis teiselaadset energiat ja ma usun, et sellest on meie muusikutele väga suur kasu. Ma ei räägi, et kuulajatel on huvitav, seda niikuinii.