Muusikamaailm

MuusikaPriit Kuusk

Daniel Barenboimi noorteorkester suveolümpia avapäeval

1999. aastal asutatud iisraeli-araabia noorte West-Eastern Divan Orchestra (WEDO) esitab BBC Promsil viiel õhtul Daniel Barenboimi käe all kõik Beethoveni sümfooniad. Täna lõpeb sari Royal Albert Hallis sümboolselt Beethoveni IX sümfooniaga (solistid Anna Samuil, Waltraud Meier, Peter Seiffert, René Pape) pühendusena Londoni suveolümpia avamisele. Kontserdi kannab otse üle BBC Radio 3, see on jälgitav ja järelkuulatav ka veebis. Promsi kavades on Beethoveni kõrval vaid Pierre Boulez. Orkestri liider on maestro Pariisis 1985. a sündinud poeg Michael Barenboim, kelle ema on pianist Elena Baškirova. Enne Londonit mängis WEDO Müncheni Gasteigis, Versailles’ lossi terrassil, Genfi Victoria Hallis, Sevilla Teatro Maestranzas, 11. VII anti erikontsert Rooma paavstile. Promsile järgnevad Berliini Waldbühne ja Salzburgi festival. Kõik sümfooniad on värskelt ka Decca viiel CD-l, mis sel kuul saavutanud juba plahvatusliku populaarsuse.

30aastane festival on elujõulisem kui kunagi varem

MuusikaMaret Tomson

27. Viljandi vanamuusikafestival 10. – 15. VII, kunstiline juht Neeme Punder.

Kõigist kontsertidest kujunesid nauditavad muusikasündmused, mis vääriksid omaette arvustust, mida piiratud leheruum ei võimalda. Piirdun ülevaatega ja meenutan mõnd meeldejäävamat hetke.

Vanamuusika sümpoosion

Schola Cantorum Basiliensise õppejõud Conrad Steinmann tõi esile vasturääkivuse Šveitsi kultuuripoliitikas: Baselis asub maailma üks tuntumaid vanamuusika õppeasutusi, kuid sel on Šveitsi ühiskonnas vähe kõlapinda. Varajase muusika festivale toimub suhteliselt vähe, eriti võrreldes Saksamaaga. Baseli õppeasutuses on paarsada üliõpilast, neist kolmandik väljastpoolt Euroopat. Püütakse hoida loomulikku tasakaalu muusikaturu ja -hariduse vahel. Vabakutselise elu pole kerge: peab võitlema ja ennast tõestama, et jõuda väärikatele festivalidele. Muusikute tase on väga kõrge.

Tšaikovski-nimelise Moskva konservatooriumi flöödiprofessor ning ajaloolise ja kaasaegse muusika interpretatsiooni fakulteedi dekaan Oleg Hudjakov kõneles meie üllatuseks sellest, et nende osakonnas on aluseks kaasaegse pillimängu tehnika omandamine. Alles seejärel õpitakse varajase muusika stiile. Seisukoht on, et vanamuusika ei tohiks saada nišiks neile, kes ei oska pilli mängida. Hudjakov iseloomustas varajasele muusikale pühendunud vene ansambleid, kellest mitmed on esinenud ka Viljandi festivalidel, nimekaim ehk Pratum Integrum.

Mr. Kellyga Suure-Jaanis

MuusikaIvalo Randalu

XV Suure-Jaani muusikafestival 16. – 23. VII

Juulikuu algul sai Andres Uibo Ühendatud Kuningriikidest kelleltki Mr. Nigel Kellylt kirja, mis algab nõnda: „Ma naasin just Walesi oma ühekuuselt Eesti-reisilt. Tahaksin Teid ja kõiki Suure-Jaani muusikafestivaliga seotud inimesi tänada nii mitmekülgse, kõrgetasemelise ja originaalse nädala eest. See oli kolmas Suure-Jaani festival, mida nüüd külastasin, teistkordselt festivali passiga. Ma olen olnud mitme Briti muusika- ja kunstifestivali administraator ja korraldaja ning tean, kui palju vaeva ja rasket tööd tehakse selle nimel, et sellised üritused sujuksid kõrgel tasemel. Tuleb tähelepanu pöörata sadadele detailidele, nagu broneeringud, transport, suhtekorraldus /etc./ Suure-Jaani valla inimesed võivad olla uhked tegijate üle!” Järgneb konkreetseid muljeid ja soovitusi.

Festivali pass passiks, ei Uibo ega mina toda levinud nimega estofiilist härrasmeest tundnud ega tea, kas ta tõesti viibis kõigil kümnetel (puht)muusikalistel üritustel (rääkimata jututubadest, mälestushetkest jt), kuid muljete summaks, nagu lugesite, temale piisas. Alustada tuli siis temalgi ehk Jaanus Siimu, läbi aastate festivali fotokrooniku iga-aastasest näitusest. Ikka ja jälle pöördus seal pilk heli ja hinge püüdvate piltide galeriis taiesele „Ingel” – tütarlapsele orelipuldis, kel valgustiivad rüüks (võttemoodus zoom blue technique). Meie päevil öeldaks ehk, et too „Ingel” kõlvanuks muusikanädala logoks, ent usun küll, et teda ootab omaette elu.

Suvine üllatuskontsert

MuusikaPriit Kuusk

„Ooper raekojas”: Külli Tomingas, klaveril Tarmo Eespere, klaveri vahepalad Johan Randverelt. 10. VII Tallinna raekojas.

Plaanitud kavast „Originaal ja koopia”, mida Milano lauljatar Külli Tomingas ja pianist Luca Schieppati on aastaid eri variantidena esitanud, teostus ainult originaalide pool: kodulinna lennujaamast pianist tervise pärast edasi ei jõudnud, mistõttu koopiate asemel kõlasid appikutsutud Johan Randvere klaveriltki originaalid (Bach, Sumera, Ligeti, Tüür). Meheteo tegi Estonia pianist Tarmo Eespere, kes vaid ööpäevase ettevalmistumisega asendas Tominga partnerit laitmatult.

Kava oli ette kantud tõelise vokaalse sära, meisterlikkuse ja temperamendiga, meeldiva ootamatusena paljudele kuulajatele ning heameeleks Tiina Palmerile ja Urve Tautsile, Külli Tominga õpetajatele Eestis. Küsisin muljeid kahelt teenekalt ooperilauljalt.

Meie aja muusikateater

MuusikaKristel Pappel

Tüüri „Wallenbergi” edu Karlsruhes

Erkki-Sven Tüüri ooper „Wallenberg”: muusikaline juht Johannes Willig, lavastaja Tobias Kratzer, stsenograaf Rainer Sellmaier, nimiosas Tobias Schabel. Esietendus 7. VII Badeni Riigiteatris Karlsruhes.

„Wallenbergi” on kaheteistkümne aasta jooksul lavale toodud kolm korda, mis on nüüdisooperi puhul päris hea tulemus. Pärast esiettekannet Dortmundis (2001), mida iseloomustas deklaratiivne plakatlikkus ning diktatuuride sümbolklišeed, oli selge, et 1944. aastal Budapestis ligi 100 000 juudi elu päästnud Rootsi diplomaadi müüdistumise teema (ta vangistati Nõukogude julgeoleku poolt ning edasised teated ta saatusest olid kaua aega pigem legendide ja oletuste tasemel) vajab hoopis teistsugust lavalist interpretatsiooni. Dmitri Bertmani lavastus Estonias (2007; koostöös Ene-Liis Semperi ja Neeme Kuningaga) teatud mõttes rehabiliteeris Tüüri ooperi, tuues esile selle üldistava ja küsimusi esitava plaani. Esmakordselt avati teose eri kihistusi nii ideelises kui ka esteetilises mõttes, teravdades olukordade absurdsust ja groteski ning ammutades vahendeid popkultuurist. Ka Tobias Kratzer (selle 32aastase lavastaja nime võiksid ooperijuhid oma märkmikku kirjutada) Karlsruhes ammutab groteski ja popkultuuri vahendivarust, aga rafineeritumalt, psühholoogilisemalt ja voolavamalt. Tema lähtepunktiks on sürreaalne unenäolisus.