Martha Argerich Project tuleb taas suurejooneline
Martha Argerichi 11. festivalile Luganos (6. – 7. VI) on kutsutud üle 50 kunstniku, kuulsused kõrvuti noortega, kavades harva esitatud muusikat, eriti seadeid jms. Argerich esineb duos Nicolas Angelichiga jt, duosid on mitmeid, pianistidest kohal ka Maria João Pires, Stephen Kovacevich, Nelson Goerner, Polina Leštšenko, Gabriela Montero (esitab oma teose „Ex Patria”), viiuldajad Ilja Gringolts, Dora Schwarzberg, vennad Capuçonid, tšellist Torleif Thedéen jt. Mängib Orchestra della Svizzera italiana, pealavaks RSI Auditorium. Lõpuõhtu kavas on ka R. Štšedrini „Romantic Offering” (sol-d M. Argerich ja Miša Maiski, dir Aleksandr Vedernikov), mille esiettekande tegi Neeme Järvi 2011. a. Toimub meistriklass noortele Argentina pianistidele, viiuliklassi juhatab Ivry Gitlis.

Esimene briti orkester USAs – sajand tagasi
Briti orkestritest käis esimesena USAs London Symphony Orchestra (LSO) 1912. aasta kevadel, reis kestis kolm nädalat. Nad väljusid Londonist mõni päev enne Titanicut (piletid vahetati) laeval Baltic. LSO reisib sageli, nt 2010. a mängiti 16 maal, kus LSOd on juhatanud ka Kristjan Järvi. 1973. a kutsuti LSO esimese briti orkestrina Salzburgi festivalile, tänavu veebruaris Iirimaale, märtsis Hiinasse, LSO-l on võtmeroll ka suveolümpia ava- ja lõputseremoonial.

Márta Eggerth sai 100aastaseks
Budapestist pärit operetitäht Márta Eggerth alustas suurel laval 11aastasena, turnee järel Taanis, Hollandis ja Rootsis kutsus I. Kálmán ta õppima Viini Adele Kerni juurde, keda tuli asendada peatselt Riigiooperis „Montmartre’i kannikese” nimiosas, seejärel oli noorim Adele (17aastane) Max Reinhardti lavastatud „Nahkhiires” Hamburgis. Lavatee viis teda Broadwayle, kus esines mitu hooaega ka koos oma abikaasa tenor Jan Kiepuraga. Talle kirjutasid F. Lehár, R. Stolz, O. Straus ja P. Ábrahám. Teinud kaasa enam kui 40 pm muusikafilmis. Oli Viini Riigiooperi laval veel ka 1999. a, 2001. a laulis kava Wigmore Hallis, 2006. a kodulinna New Yorgi Metropolitan Museumis ning 96. sünnipäeval Café Sabarskys. Esinenud koos pianistist poja Marjan Kiepuraga.

Homme lõpeb XV Suure-Jaani muusikafestival. Selle mitmekülgset kava on viimasel ajal rikastatud ka noorte interpreetide konkursiga. Võistlema on kutsutud tšelliste, metsasarvemängijaid, organiste, ent traditsioonile pandi alus Mart Saare 125. sünniaastapäeval temanimelise lauljate konkursiga. Ja tänavu, mil 28. septembril möödub 130 aastat klassiku sünnist, viidi läbi juba III Mart Saare nimeline laulukonkurss. Tõsi, seekord astus 18. juuni keskpäeval Suure-Jaani gümnaasiumi vastrenoveeritud saalis lavale vaid kaheksa noort lauljat, kellest õhtupoolsesse II vooru pääses pool: Ott Indermitte, Elizabeth Paavel, Marlēna Dombrovska ja Maria Melaha, kes kõik on õppinud/õpivad EMTAs.

Võistlusel on kesksel kohal eesti kammerlaul: mõlemas voorus muidugi Mart Saare soololaul või rahvaviisitöötlus (viimast kahjuks ei valitud kordagi) ning avavoorus Schuberti kõrval ka üks Lüdigi, Vettiku, Artur, Villem või Eugen Kapi soololaul, teises aga vene helilooja romansi kõrval ka Ester Mägi soololaul. Võistlust avades ütles selle eestvedaja Martti Raide, et Mart Saar ei anna end kergesti kätte – nõuab aega ja süvenemist. Eriti keeruline pidi see ülesanne olema nendele neljale noorele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ometi tuldi ülesandega tublilt ja mõnel juhul lausa hästi toime, mis loodetavasti julgustab kammerlauluga edasi tegelema ning on eeskujuks ka neile noortele lauljatele, kes tänavu end veel proovile ei pannud.

15. juunil tähistati Alatskivi lossis kahte sündmust: Eduard Tubina 107. sünniaastapäeva ja Tubina muuseumi esimest aastapäeva. Muuseumi kammersaalis anti kõrgetasemeline kontsert, mille sisustasid metsosopran Iris Oja ja klaveripartnerina Kadri-Ann Sumera. Esitati Eduard Tubina, Veljo Tormise ja Lepo Sumera vokaalloomingut. Põhjaliku ülevaate Tubina vähem valgustamist leidnud elu-, loominguja tööperioodidest Rootsis tegi helilooja poeg Eino Tubin, kes oli nende sündmuste tähistamiseks sõitnud kohale Türgist. Õhtul toimus lossis Tubina päeva raames ka koorikontsert, kus esinesid Avinurme meeskoor ja Coro Finlandia Soomest.

Eino Tubina ettekanne sisaldas huvitavat teavet Rootsi ühiskonna suhtumisest erinevatel aegadel Tubina muusikasse ja Tubina enam kui 30aastasest tööst Drottningholmi kuningliku lossiteatri arhiivis, kus helilooja korrigeeris ja valmistas ette lavastusteks seal hoitavaid partituure. Kõneleja avaldas ka soovi, et Eestis taaslavastataks Tubina ooper „Reigi õpetaja”.

Eino Tubin avas ka oma seisukohti seoses Tubina muuseumi tänase seisu ja tulevikunägemusega: „Kui muuseumi edasi arendada, siis peab silmas pidama, et Tubin oli maailmakodanik”. Tänanud muuseumi korraldajaid tehtud töö eest, rõhutas ta, et Tubina muusika süvitsi austajaid, fänne on maailmas üle ootuste palju, mistõttu muuseum peab ka kaugelt tulnutele pakkuma võimalikult põhjaliku ülevaate. Tehnilised võimalused nii muusika kuulamiseks kui videote vaatamiseks on muuseumis olemas, aga puuduvad näitust tutvustavad inglise- ja venekeelsed tekstid, mis oleks vaja kiiremas korras välja panna. Külastajad peavad saama ka tänapäevase audiogiidi teenuse. Eino Tubin lubas siin muuseumile ka edaspidi abiks olla.

Tallinna ülikool võõrustas 28. V – 3. VI Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu (International Association of Philosophy and Literature) 36. aastakonverentsi, mille teemaks oli „Tuleviku arheoloogia” („Archeologies of the Future: Tracing Memories, Imagining Spaces”). Korraldajate eesmärk oli peale filosoofia- ja kirjandushuviliste uurijate ühendamise põimida programmi ka erinevaid kunstivaldkondi. Väga orgaaniliselt paigutus sellesse visiooni Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli seminar „Muusika kui tuleviku ja mineviku vahendaja” („Music as the Mediator between Past and Future”), millest tuleb järgnevalt põhjalikumalt juttu.

Seminari teema haakus sujuvalt konverentsi raampealkirjaga, laias laastus valgustas mineviku ja kultuuripärandi teemat Veljo Tormise loomingule ja regilaulule pühendatud erisessioon, tulevikku esindas sümboolselt nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri plenaaresinemine. Tormise plokk koosnes neljast ettekandest. Ootuspärast muusikakesksust mitmekesistas keeleteadlase Riho Grünthali (Helsingi ülikool) ettekanne soome-ugri keeltest kui muusikalisest maastikust. Tormise ülimalt lugupidav suhtumine teksti ja keelenüanssidesse on üldteada ning isegi põgus pilk keeleteadusse kinnitas, et regilaul saab oma kuju nii kultuuriliselt kui ka lingvistiliselt baasilt. Grünthal demonstreeris mitme näite abil, et soomeugri keelte erinev rütmiline struktuur tingib eripalgelise muusikalise väljenduse. Äärmiselt tundliku keelekäsitlusega Tormise koorimuusika on hea näide illustreerima keele ja muusika struktuuride seost.

Encapsulated Voices: Estonian Sound Recordings from the German Prisoner-ofWar Camps in 1916–1918. Das Baltikum in Geschichte and Gegenwart, 5. kd. Toimetaja Jaan Ross. Böhlau 2012, 197 lk. Sisaldab CD.

Kuulun koos suurema osa praeguse Eesti elanikega põlvkonda, kes ei ole pidanud üle elama ühtegi sõda, ja mõtlen kõhedusega ajast umbes sada aastat tagasi, mil sõjad olid siinsete inimeste elu lahutamatu taust. Paljud XIX sajandi lõpus sündinud mehed pidid sõdima mitmes sõjas ja vaevlema aastaid sõjavangis. Nende inimeste saatuse ja hääle – nii viimase sõna otseses kui ülekantud tähenduses – toob meieni mainekas Austria-Saksa kirjastuses Böhlau ilmunud inglise keelne raamat „Encapsulated Voices: Estonian Sound Recordings from the German Prisoner-of-War Camps in 1916–1918”. Nagu ilmneb raamatu pealkirjast, on see pühendatud eestlastest sõjavangidega Saksamaal Esimese maailmasõja ajal tehtud helisalvestistele. Raamatus on kümme uurimust eesti ja saksa teadlastelt ning CD uurimisaineks olnud salvestiste endiga – kokku umbes tunni jagu sõjavangide kõnet ja laule.

Kõnesoleva helisalvestiste kogu avastas 2006. aastal Berliinis pooljuhuslikult raamatu koostaja, toimetaja ja üks autoritest Jaan Ross. Salvestised, mille algseteks kandjateks olid vaharullid ja heliplaadid, asuvad kahes arhiivis: vaharullid sealse etnoloogiamuuseumi fonogrammiarhiivis ja heliplaadid nn Lautarvhiv’is Humboldti ülikoolis. Tegemist ei ole ainsa selletaolise koguga – analoogiline kogumisaktsioon viidi Esimese maailmasõja ajal läbi ka Austria vangilaagrites. Erinevalt aga Austria helisalvestistest, mille kohta ilmusid juba varsti pärast nende tegemist teaduslikud publikatsioonid (näiteks Robert Lachi uurimus aastast 1918), jäi Berliini kogu arhiividesse seisma ja Eestis ei teatud sellest midagi.

VII Tallinna kitarrifestival 10. – 16. VI

VII Tallinna kitarrifestival sisustas Tallinnas suveõhtuid seitsme päeva vältel, mil astus üles esinejaid Kanadast, Brasiiliast, Mehhikost, Argentinast, Hispaaniast, samuti Eestist. Festivali korraldaja ja kunstiline juht Tiit Peterson oli lubanud, et tänavune kitarripidu tuleb stiilikirevam kui kunagi varem – ning tõsi ta on, et vähemalt minu kõrvad ei kuulnud küll kaht samasugust kontserti ega esinejat. See aga ei tähenda muidugi, et elamusi ja isiksusi ei saaks omavahel võrrelda.

Kusjuures sõna „isiksus” võiks siin olla keskne, kuivõrd tähistab ju harjumuspäraselt inimese kehalis-vaimset tervikut. Kitarrimängu puhul tuleb aga füüsilise ja hingelise poole seos eriliselt esile, ütleme näiteks võrdluses klaverimänguga, mille puhul klahvide must-valge rida ja fikseeritud häälestus teevad pillist eelkõige küllaltki mugava ideede teostamise vahendi, kuid vähendavad seejuures muusiku vastutust vahetu kõla eest. Kitarrimängu korral on aga interpreet igal momendil heliga sõna otseses mõttes füüsilises kokkupuutes nii sõrmlaua kui resoneeriva pillikorpuse kaudu; võin öelda omast kogemusest, et kitarrimänguga kohanenuna ei teki erilist soovi minna tagasi klahvide juurde. Niisiis, akustilise kitarri mängimine võib olla sõna otseses mõttes füüsiliselt meeldiv kogemus ning seda keha ja vaimu viljakat seost ilmutasid kõik kitarrifestivalil esinenud isiksused eri viisil.