Kadri Voorandi trio plaadiesitluskontsert 2. VI Väravatornis.

Kadri Voorand Trio ehk Kadri Voorand vokaalil, kalimbal, meloodikal ja kellamängul, Virgo Sillamaa elektri- ja akustilisel kitarril ning Taavo Remmel kontrabassil esitles kontserdiga Väravatornis oma vastilmunud albumit. Plaat kannab nimetust „Kosmogooniline etüüd” ning lisaks Artur Alliksaare samanimelisele luuletusele on sellel kasutatud tekste omakeelsetelt poeetidelt nagu Kersti Merilaas, Ene Mihkelson, Juhan Viiding, Juhan Liiv, Doris Kareva, Hando Runnel, Mingo Rajandi, Andres Ehin ja Ernst Enno. Muusika on komponeerinud Voorand ja Sillamaa ning õigupoolest kujutab see album juba mõnd aastat esitatud materjali fikseerimist ja ühe pikema loomeperioodi lõpetust.

Voorand ise osutab idee jälgi ajades veelgi varasemale ajahetkele: „Idee sündis luuletekstide improvisatsioonilisest kasutamisest ühel kontserdil keskkooli päevil. Kaasas oli eesti autorite armastusluule kogumik „Sina ja mina”, millest mitmed palad viisistasime improviseerides koos kitarrist Raivi Rohumetsaga. Nii kujuneski Taavo ja Virgoga esialgne kava just „Sina ja mina” tekstidest. See piiritlus on viimase paari aasta vältel siiski kadunud.”

Parimatel juhtudel tekib arvustajal tunne, et tahaks tänada esitajat kuulamiskogemuse eest, ja kõnesolev ongi üks seesuguseid. Plaadilt võib leida jazzilikult tihedaid harmooniaid, folgilikku rütmikasutust, isegi näiteks Kariibi mere rütme, samuti ambient’likke helimaastikke ja nendele vastanduvat müraesteetikat. Mina kuulsin seal (eriti Sillamaa lugudes) ka Andy Summersi ja Robert Frippi 1980ndate koostööprojektis loodud helikooslusi ning arvasin Sillamaa töös puhtakõlalise, sfäärilise ja sillerdava elektrikitarriga tajuvat Bill Friselli. Esmajoones tahan aga osutada sellele, et album ei lange ühessegi formaati: vormivõtted on meeldival kombel tagaplaanil ja esiplaanil muusika ise. Ilmselt on kasuks tulnud ka löökriistade puudumine: Remmel ja Sillamaa saavad rütmisektsiooni sisustamisega suurepäraselt hakkama ning seekaudu avanenud kõlaruumi kasutatakse näiteks erinevate kitarri- ja vokaalikihistuste tarbeks.

Rahvusvaheline heliloojate rostrum 22. – 25. V Stockholmis

Rahvusvaheline heliloojate rostrum on uue muusika võistlus, kus raadiotoimetajad kuulavad ja hindavad uut muusikat helilindistuste vahendusel ning valivad oma programmis tutvustamiseks helikunstiteoseid. Maailma muusikapilt on väga kirev ning aasta-aastalt on järjest raskem rostrumil osalenud poolesaja teose kohta midagi üldistavat öelda. Seekord võttis rostrumist osa 27 riiki 50 helitööga. Oli mitmesuguse esteetikaga ansambliteoseid, erisugust piiride ületamist ja traditsioonidest lähtumist. Üllatavaid helieksperimente oli tänavu vähe, kuid elektrooniliste vahenditega tehtud muusikat kõlas rohkem kui varem. Elu tuum ja teispoolsus, loodus ja loomulikkus on see, millest uus muusika praegu kõneleb.

Maailma eri paigust pärit raadiotoimetajad hindavad teoseid ning punktisummade põhjal kuulutatakse välja „väljavalitud teos” ja „soovitatud teosed” põhikategoorias ja noorte heliloojate hulgas. Rostrumil saadud kuulamiskogemus võib võrreldamatult erineda.

Islandlanna María Huld Markan Sigfúsdóttir on üks neist tüdrukutest, kes mängis viiulit ansambli Sigur Rós albumil „Heima” („Kodus”) ja tema kergelt rahvatoonis pala „Magav pendel” („Sleeping Pendulum”), dialoog barokkviiulile ja elektrooniliselt ette valmistatud materjalile, on karge ja pretensioonitu nagu laul. Seevastu Austraalia helilooja Robin Foxi teose „Kolm kuulmisaparaadi uuringut” („Three Studies for the Bionic Ear”) aluseks on põhjalik helisageduste uuring. Teos on mõeldud kuulamiseks vaegkuuljatele ja kurtidele ning tavalisele muusikasõbrale kummastav ja pingutust nõudev kogemus justkui audiomeetria.

XI Eesti heliloojate festival 31. V – 3. VI Tartu Jaani kirikus

Tartus toimus juba XI Eesti heliloojate festival (EHF). Nagu ikka, olid festivali kunstiline juht Monika Mattiesen ning korraldava MTÜ Tartu Jaani Kiriku Kultuuriprojekt ja Tartu Jaani kiriku tegevjuht Juhani Jaeger paigutanud kõik festivaliüritused Jaani kiriku ruumidesse.

Kui festivali algusaastatel muusika, esitajad ja publik peamiselt imporditi, siis edaspidi on Tartu loomeinimesed hakanud festivali „kodustama”. Eriti märgatavaks sai see alates 2009. aastast, mil festivalil debüteerisid Vanemuise sümfoonikud ja kokku tuli Tartu Uue Muusika Ansambel. Ent tänavusele festivalile tagasi vaadates valdab mind kindel tunne, et tegemist on tõepoolest Tartu oma festivaliga. Seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks esitati festivali ava- ja lõppkontserdil Tartus loodud kunsti (lisaks muidugi ka Tartu interpreetide kunst) ja teiseks oli festivali peakorraldaja välja mõelnud linnapildis silmatorkava reklaami – maitsekalt kujundatud ja informatiivsed kaablipoolid.

Festivali alustas 31. mai õhtul H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli tänapäeva kammermuusika ja kompositsooniklass. Kirikusse kogunenud mitte just arvukas, ent sõpradest-kaasõpilastest ja seotud isikutest koosnev tänulik publik võis kuulda hoolikalt koostatud kava eesti kammermuusika klassikast kõrvuti Elleri-kooli kompositsooniõpilaste loominguga, esitajateks kooli õpilased ja õpetajad.

II kursuse klarnetiõpilane Taavi Orro ja IV kursuse klaveriõpilane Marika Talja esitasid igati korralikult Ester Mägi „Sonare” klarnetile ja klaverile (2000). IV kursuse klaveriõpilane Kristi Kool mängis peene kõlatundlikkusega Erkki-Sven Tüüri klaverisonaadi (1985) I osa. III kursuse kitarriõpilane Saara Sadrak esitas koos õpetaja Monika Mattieseniga kindlalt Alo Põldmäe kolmeosalise Sonatiini altflöödile ja kitarrile op. 9 (1975) ning Lepo Sumera pala „Boris Björn Baggerile ja tema sõbrale” (1988). Viimases teoses oleksin kitarripartiilt oodanud ehk enamat rütmierksust.

Kontsert-etendus „Eesti loitsud”: kavas eesti heliloojate 13 uudisteost segakoorilt ART, lavastaja Anne Türnpu, muusikaline juht Kadri Sakala. 8. VI Noblessneri valukojas.

Millist tähendusvälja kannab endas loits? „Värsivormis nõidussõnad,” ütleb õigekeelsussõnaraamat lakooniliselt. Sõnamaagia igaks elujuhtumiks, võtaksin ise loitsu olemuse kokku. Noortest lauljatest koosneva segakoori ART esitatud „Eesti loitsud” lisasid uusi, tänapäevasemaid tõlgendusi. Millest oli noorte loitsudes juttu? Õnneks ei võtnud nad ette vanade eestlaste rasket taaka, vaid laususid sõnu, mida ise mõistavad ja vajalikuks peavad. Jutuks tulid laias laastus elu ja valu, loodus ja armastus. Seitse heliloojat, muusikajuht Kadri Sakala ja teised kontsertetenduse tegijad said valmis suure ja kultuurilooliselt vajaliku tööga, andes loitsudele esteetilise, ent täiesti funktsionaalse väärtusega vormi.

Loitsud olid ütlemiseks igaühele ja on paljudele tänapäevani. Sellelt pinnalt vaadatuna oli muusikalisi eesti loitse esitanud segakoor ART täiesti kümnesse valik, sest kõrgelt koolitatud hääled oleksid maagilistelt sõnadelt viinud poole ürgset väge. Loitsukava oli vaheldusrikas ja kenasti koostatud, Anne Türnpu andis lauljatele publiku ees tegevust ja pani nad loomulikult liikuma, ent meeldival kombel polnud ta muusikat ja sõnamist ka üle lavastanud. Valguse, eriti manuaalse valgusega (s.t taskulampidega) tehti suhteliselt lihtsate vahenditega imesid. Mitmel puhul tuli video diskreetselt appi ja andis oskusliku aktsendi, näidates metsa või hoopis galaktikat.

„Mustpeade teatriõhtud”: Aleksandr Puškini „Mozart ja Salieri” 31. V Mustpeade maja Valges saalis.

Tallinna Filharmoonia on algatanud uue kammerteatrisarja „Mustpeade teatriõhtud”, mille avaetendusi, Aleksandr Puškini üheks n-ö väikseks tragöödiaks tituleeritud teost „Mozart ja Salieri” (lavastaja Garmen Tabor), on publik nüüdseks ka juba näinud. Kuigi lähemat teavet „Mustpeade teatriõhtute” kui sarja üksikasjade kohta leida ei õnnestunud, võib eeldada, et tegemist on sõnateatrit ning n-ö elavat (ja oletatavasti klassikalist) muusikat ühendava projektiga, milles oluline roll on mängida Tallinna Kammerorkestril. Sellise sarja algatamine on kahtlemata väga tänuväärne, sest kuigi elav muusika pole tänapäeva sõnateatris enam sugugi haruldane, ei ole siiski tavaline, et muusikaline kujundus on pandud kõrgetasemelise akadeemilise kollektiivi õlule.

Aleksander Eelmaa ja Robert Annuse ning Tallinna Kammerorkestri loomingulises koostöös sündiv etendus võiks olla kahtlemata sündmus, mis kruvib publiku ootused üsna kõrgeks. Usun, et enamik kohaletulnutest ei pidanud pettuma ei näitlejate ega ka kammerorkestri mängutasemes. Eelmaa rabedad ja lühikestest naeruhoogudest katkestatud repliigid andsid üsna veenvalt edasi Salieri tegelaskuju sisemist kahestumist, millele Annuse Mozarti noorus, hoogsus, värskus ja isegi teatav lüürilisus moodustasid sobiva kontrapunkti. Kammerorkester näis end ebatavalises situatsioonis tundvat ehk kohati pisut ebamugavalt, kuid interpreetide professionaalsus tagas kõigest hoolimata esituse stabiilselt kõrge taseme.