Ooperigala: Daniela Bruera (sopran), Donald Litaker (tenor) ja ERSO, dirigent Nikolai Aleksejev. 23. I Estonia kontserdisaalis.

Minnes eelmisel reedel mööda eluohtlikult libedat Lauteri tänavat Estonia kontserdisaali poole ning mõeldes sõnale „gala”, näris sees kahtluseuss: jälle üks ülipopulaarsete ooperiaariate rida kontsertettekandes! Pealegi olin  üht lauljatest põgusalt kuulnud G. Mahleri „Laulu maast„ ettekandel, mis ausalt öelda ei äratanud erilisi lootusi. Ameerika päritolu tenor Donald Litaker on kindlasti väga hea kooliga muusik, kellel on väljavoolitud nüanssidega stiilitunne ja lai ampluaa. Tema repertuaaris on olnud Mozarti, Wagneri, Verdi, R. Straussi, Stravinski, Hindemithi, Britteni, Berio looming, teda on tunnustatud prantsuskeelse repertuaari esitaja ja paljude suurvormide  solistina, kuid kahjuks kulgeb aeg halastamatult, eriti lauljate jaoks.

Kontserdisarjas „Noored talendid”: Oksana Sinkova (flööt), Andres Kontus (tromboon) ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Toomas Vavilov. 22. I Estonia kontserdisaalis.

Kaks aastat tagasi alustas Eesti Kontsert sarja „Noored talendid”, mille raames toimus 22. jaanuaril viies kontsert. Sedapuhku astusid  Tallinna Kammerorkestri ees üles flötist Oksana Sinkova ja trombonist Andres Kontus. Kontsert oli omamoodi jätkuks möödunud kevadel Tartus aset leidnud üleriigilisele puhkpillimängijate konkursile, mida lahutas puhkpillimängijate viimatisest võistumängimisest koguni 18 aastat vaikelu. Mulluseid laureaate Oksana Sinkovat ja Andres Kontust premeeritigi esinemisega sarjas „Noored talendid”.

Kontserdisarjas „Vocalissimo” Risto Joost (kontratenor), Richard Sweeney (lauto) ja ansambel „väike rinG” koosseisus Peeter Klaas, Tõnu Jõesaar, Elar Kuiv, Arvo Haasma ja Leho Karin. 21. I Niguliste muuseum-kontserdisaalis.

Seekordsel laulukunstile keskendatud „Vocalissimo” kontserdil olid tulipunktis kontratenori hääletämber ja laulja-dirigent Risto  Joost. Kava ajalised piirid ulatusid XVI sajandi lõpust aastasse 2008, kõrgrenessansist kaasaega – Toivo Tulevi uudisteosesse. Igavikulisi mõõtmeid kompav programm oli üles ehitatud Shakespeare’i kaasmaalase ja kaasaegse John Dowlandi lautolaulule „Flow, my tears”, mis, arvestades selle geograafilist levikut helilooja kaasajal ning arvukaid näiteid nii hollandi kui saksa muusikas, kujutab endast midagi meie mõistes biitlite „Yesterday” sarnast. Juba  minnelauljad ja rändmuusikud praktiseerisid lihtsat instrumentaalsaatega laulu ning 1512. aastal kirjutab sama valdkonna kohta sakslane Arnold Schlick: lidlein, ein stim zu singen, die andern zwicken (lauluke, kus ühte häält lauldakse, ülejäänuid „näpitakse”). Ühelt poolt naiivselt rahvalikud, teiselt aadellikult suursugused lautosaatega laulukesed olid XVI sajandi lõpupoole terves Euroopas väga populaarsed. Melanhoolia oli kõrgklassi „privileegina” moes  ning Dowlandil oli ka põhjust kurvameelsuseks, sest tema pürgimus saada kuninganna Elizabeth I kammermuusikuks ei teostunud ja helilooja lahkus kodumaalt kogunisti Taani Christian IV õukonda.

„Konvulsioonid” kontserdisarjas „Kontserdid Kunstihoones” Ivo Lille (saksofon) ja Jorma Toots (klaver) Kavas: Hillar Kareva, Mihkel Kerem, Age Hirv, Kristjan Kõrver, Eduard Tubin. 18. I Tallinna Kunstihoones.

Eesti kammermuusika Peipsiveere fotonäituse piltide keskel oli kokku mõjus pakett  ning sellisena ainulaadse kujutava kunsti ja muusika sümbioosina tore algatus Eesti kultuuripildis. Nimelt on uus juhataja Harry Liivrand käivitanud Kunstihoones sarja kontserte koostöös Eesti Interpreetide Liiduga (produtsent Iren Lill). Kunstihoones on ka enne muusikat tehtud ja selle juurde näiteks maalitud. Aga nüüd on tegemist kontsertide tsükliga, mis peaks leidma ka oma publiku. Ja on, mida vastu võtta, sest enne ja pärast saab  näitust vaadata, pildid mängivad kontserdiga tahtmatult kaasa ja kohati lisab oma dimensiooni ka aknast paistev õhtune linnaruum. Mitte vahest praegu paistev Vabaduse platsi ehitus, aga tulevane liiklusvool on kindlasti mõnelegi teosele ainulaadseks ja sobivaks kaasarääkijaks. Pole vaja video peale raha raisata.