Sajandi filmiks valiti „Peapööritus”

1950. aastate algul tuli Briti filmiinstituudi kiratseva kuuajakirja Sight & Sound toonasel peatoimetajal Gavin Lambertil idee selgitada välja, millised on professionaalide hinnangul läbi aegade parimad filmid. Tema ettepanekul oli jumet, esimesed „kõige paremate” nimekirjad avaldati 1952. aastal. Samalaadne küsitlus on kestnud tänaseni, iga kümne aasta järel tehakse teatavaks järjekordne edetabel. Pool sajandit hääletati maailma parimaks filmiks Orson Wellesi prohvetlik režiidebüüt „Kodanik Kane” („Citizen Kane”, 1941). Tänavu saabus väike muutus: kriitikud tõstsid esimesele kohale Alfred Hitchcocki klassikalise põnevusdraama „Peapööritus” („Vertigo”, 1958).

Tänavu osales värske tippnimekirja koostamisel 846 filmikriitikut, -ajakirjanikku ja -teadlast ning 358 kineasti. Edetabelid kattusid osaliselt.

Filmikriitikute järjestus: 1. „Peapööritus” (1958, Alfred Hitchcock), 2. „Kodanik Kane” (1941, Orson Welles), 3. „Tōkyō lugu” (1953, Yasujirō Ozu), 4. „Mängureeglid” (1939, Jean Renoir), 5. „Päikesetõus” (1927, Friedrich Wilhelm Murnau), 6. „2001: kosmoseodüsseia” (1968, Stanley Kubrick), 7. „Otsijad” (1956, John Ford), 8. „Inimene filmikaameraga” (1929, Dziga Vertov), 9. „Jeanne d’Arci kannatused” (1928, Carl Theodor Dreyer), 10. „8 ½” (1963, Federico Fellini).

Filmitegijate järjestus: 1. „Tōkyō lugu” (1953, Yasujirō Ozu), 2.-3. „2001: kosmoseodüsseia” (1968, Stanley Kubrick) ja „Kodanik Kane” (1941, Orson Welles), 4. „8 ½” (1963, Federico Fellini), 5. „Taksojuht” (1978, Martin Scorsese), 6. „Tänapäeva apokalüpsis” (1979, Francis Ford Coppola), 7.-8. „Ristiisa” (1972, Francis Ford Coppola) ja „Peapööritus” (1958, Alfred Hitchcock), 9. „Peegel” (1974, Andrei Tarkovski), 10. „Jalgrattavargad” (1948, Vittorio De Sica).

XV Pärnu „Fideofest” Kunstnike Maja hoovis ja Pärnu Rannakinos 10. ja 11. augustil. Osalejad Ivan Gómez Gutiérrez, Pilar Baizán, María Salazar, Miriam Isasi, Víctor Santamarina, Saray Blades, Ignacio Sáez, János Borsos, Lajos Csontó, Roland Farkas, Szabolcs Kisspál, Krisztián Kristóf, Miklós Mécs, Alexander Schikowski, Szacsva Y Pál, Csaba Vándor, Tamás Zádor, Komoróczky Tamás, Erik Mátrai, János Brückner, Gábor Pribék, Pál Talpas, Csaba Nemes, Allan Siegel, Endre Koronczi, Judit Kis, Dóra Karácsony, Didier Blasco, Sofia Djama, Tõnu Virve, Vahur Linnuste, Steve Vanoni, Anonymous Boh, Kiwa, Anna-Liisa Rajamart, Anne Härm, Ats Nukki, Eva Järv, Eva Mägar, Fred Kotkas, Marge Oldermann, Hanna Piksarv, Jana Soans, Jevgeni Krassi, Johan Henrik Pajupuu, Kaarel Kütas, Lauri Eltermaa, Mariliis Oksaar, Nora Särak, Paulius Jonikas, Siim Erlenheim, Taavi Rekkaro, Uku Sepsivart jt.

Pärnu video- ja filmifestival, nüüd „Fideofest” jätkab ka tänavu tavapärases meediumiüleses rütmis, mis ühendab filmi- ja videokunsti, dokumentaalantropoloogia ja virtuaalmeedia. Kui „Fideofest” oma alguspäevil 1990. aastatel tekitati audiovisuaalmaastiku tühimiku täiteks, siis ka ligi kakskümmend aastat hiljem ei ole vajadus positsioneeruda täidetud. PÖFF pakub rahvusvaheliselt silmapaistvaid kvaliteetfilme. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali keskmes on konkreetsed žanrid, mis kajastuvad festivali nimes, HÕFF on oma nišiks leidnud õudusfilmide kategooria. „Fideofest” ei sea piire formaadile: esindatud on traditsioonilises formaadis lühifilmid, eksperimentaalsed AV-teosed, dokfilmid ja veel hulk materjali, mida on raske määratleda või kuhugi liigitada. Mitmekülgsus ja eksperimentaalsus AV-valdkonnas ongi need omadused, millel rajaneb „Fideofesti” kontseptsioon või kontseptsioonitus.

Kolberg on leidnud õige ja täpse tooni teema käsitlemisel, teeb seda malbelt ja vagalt.

Dokumentaalfilm „Terra Mariana” (St Michaels Media ja Stuudio Navona, 2012, 55 min), režissöör ja operaator Jaan Kolberg, produtsent Kärt Tamm, kunstnik Marko Ausma, laulja Liina Ariadne Pedanik, klaverimängija Ita-Riina Pedanik. Esilinastus 28. VI kinos Artis

Usk on uskumine imedesse ning seepärast polegi usul ja ebausul mingit erinevust. Kuigi kõik nii-öelda ametlikud konfessioonid, olgu kristliku või muu põhjaga, on püüdnud kiivalt nende kahe vahele piiri tõmmata. Eriti agar oli seda tegema teatavasti Martin Luther.

Imedesse usuvad nii moslem, budist, kristlane kui ka kõik teised, olgu selleks imeks siis koraani dikteerimine Allahi poolt, teadvuse ringkäik, neitsist sündimine või mis tahes muu. Ainult ateist ei tohiks imedesse uskuda, kui ta seda (näiteks enesele teadvustamatult) teeb, siis on ta usklik, kuigi seda ehk keegi ei märkagi.

Meie kandi ristis Maarjamaaks kaval ja agar paavst Innocentius III , tegi seda propaganda huvides, et tõsta nn põhja ristisõjad kaalukuselt enam-vähem võrdsele tasemele üritustega vabastada Jeesuse oletatav haud Jeruusalemmas. Teatavasti polnud muidu võimsal (Rooma poolt vaadatuna) paavstil oma reklaamitrikist suurt tolku, rüütlid eelistasid ikkagi sõdida Lähis-Idas, olgu siis moslemitega või usukaaslastega. See oli tunduvalt prestiižsem kui Liivimaa paganate ristimine-nottimine. Aga Liivimaal olid tapatöö ja vallutused jälle edukamad.