Nädala jagu armastust, filme ja muusikat
6. – 11. augustini peetakse Tartus VII armastusfilmide festivali „tARTuFF”.
Tõlgendamisvõimalusi pakkuv festivali pealkiri „tARTuFF” pole juba aastaid olnud pelgalt roosamanna värvi armastusfilmide näitamisele orienteeritud kultuuriüritus, vaid siiski midagi enamat, ulatudes akadeemilisematest loengutest eriilmeliste bändide esinemiseni välja. Tänavu on aga „tARTuFF” läinud sammukese edasi ja ühendanud jõud Eesti suurima muusikafestivali ehk Tallinna muusikanädalaga, kirjandusfestivaliga „Prima vista” ja Tartu loomemajanduskeskusega, ikka selleks, et panna Tartu terveks nädalaks tõeliselt kultuurist pulbitsema ja tõsta senine filmifestival tõsiseltvõetava linnafestivali staatusesse. Mis peamine, festivali nägu on ja jääb, hoolimata kõigist muudatustest, samaks: tiivuline armastusejumal Eros ulatab abikäe kõigile abivajajatele, kes otsivad endale hingesugulast, olgu selleks paigaks siis kas festivali südameks olev Raekoja plats või siis magusaid kohviaroome levitav Pauligi kohvitelk oma mitmekülgse programmiga kohe selle kõrval.
Haruldased filmielamused
Siiski, filmid on „tARTuFFi” kese ja ka seekord püstitatakse Tartu Raekoja platsile Baltimaade suurim vabaõhuekraan, kus publik näeb nädala vältel 12 täispikka mängufilmi tuliuutest menukitest klassikuteni välja. Festival avatakse just klassikaga, vastselt restaureeritud prantsuse filmientusiasti Georges Mélièsi 110 aastat tagasi tehtud maailma esimese ulmefilmiga „Reis kuule”, mille sünnilugu on kujutanud värvikalt ka Martin Scorsese oma hiljutises linatöös „Hugo Cabret’ leiutis”. Eestis esimest korda näidatava haruldase 35 mm filmikoopia heliriba autor on menukas elektroonikabänd Air.DVD-peegel. Palmerist ja Šostakovitšist
„Tunnistus” („Testimony: The Story of Shostakovich”, Suurbritannia 1987, 151 min), režissöör ja monteerija Tony Palmer, stsenarist David Rudkin, operaator Nic Knowland. Osades Ben Kingsley (Dmitri Šostakovitš), Terence Rigby (Stalin), Ronald Pickup (Tuhhatševski), John Shrapnel (Ždanov), Peter Woodthorpe (Glazunov), Robert Stephens (Meierhold), William Squire (Hatšaturjan) jt. Levitaja Isolde Films, 2009.
29. augustil 71aastaseks saanud teeneka inglise telerežissööri Tony Palmeri filmograafia on aukartustäratavalt mitmetahuline. Rohkem kui 40 filmi- ja teleauhinnaga tunnustatud kineasti hea renomee põhineb tema lavastatud novaatorlikel muusikadokumentaalidel, ajaloodraamadel ja Richard Wagneri ooperitel.
Mahukas loomingulises pärandis leidub koostööprojekte bändidega The Beatles, Cream ja Fairport Convention, Jimi Hendrixi, Frank Zappa ja Mike Oldfieldiga, portreefilme Igor Stravinskist, Benjamin Brittenist, Yehudi Menuhinist, Hugh Hefnerist, Maria Callasest, Margot Fonteynist. Filmitöö kõrval on ta lavastanud 17 ooperit, avaldanud seitse monograafiat ning teinud tihedat ajakirjanduslikku koostööd väljaannetega New York Times, Times, Punch, Life, Observer ja Spectator.1 + 1 = 1
Eelkõige räägib see film vabadusest, elust, elusolemise tundest.
Mängufilm „1 + 1” („Intouchables”, Prantsusmaa 2011, 112 min), režissöörid ja stsenaristid Éric Tolédano ja Olivier Nakache. Osades François Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny, Audrey Fleurot, Clotilde Mollet jt. Linastub Hobujaama tänava kobarkinos.
Kõigepealt põikan selles filmiarvustuses hoopis teatri, täpsemalt Tšehhovi juurde. Tšehhovi draama lähtepunktiks on mitme isiksusliku maailma (mentaliteedi) kõrvutus, nende ühildamatusest ja (olgu või vaikivast) võitlusest sündiv pinge. Kõiki Tšehhovi näidendite tegelasi saab iseloomustada kui „oma maailma” kandjaid. Kui meenutame näiteks näidendit „Kolm õde”, siis näeme juba alguses, kuidas peategelaste, Prozorovite maja on nagu aristokraatide üksildane saareke keset provintsi ning õed selles provintsis otsekui närbuvad.
Ilmeka võrdluse võiks laenata ka tuntud lavastajalt Adolf Šapirolt, kes kasutas „Kolme õe” tegelasi Tusenbachi ja Soljonõid, iseloomustades paralleelsete sirgete metafoori. Kui Eukleidese geomeetria järgi jäävad paralleelsed sirged ka lõpmatuses paralleelseks, siis Lobatševski järgi paralleelsed sirged lõpmatuses lõikuvad, kuna ruum on kõver. Tusenbachi ja Soljonõi konflikti põhjus ei pruugi tegevuses ja sündmustikus otse ilmnedagi, kuid nende isiksuslik maailm on juba antusena konfliktis, nad kannavad eri mentaliteeti ning põrkuvadlõikuvad otsekui paralleelsed sirged kusagil lõpmatuses.Nadi katse luua romantiliselt kriminaalset ulmet
Mängufilm „Naine Ladina kvartalist” („La femme du Vème”, „The Woman in the Fifth”, Prantsusmaa, Poola, Suurbritannia 2011, 85 min), režissöör ja stsenarist Paweł Pawlikowski, Douglas Kennedy raamatu ainetel. Osades Ethan Hawke, Kristin Scott Thomas, Joanna Kulig jt. Linastub kinos Artis.
„Naine Ladina kvartalist” tundub plakati ja staarinimede järgi paljutõotav romantiline draama. Kui tead ainult seda, et peaosades on Ethan Hawke ja Kristin Scott Thomas ning oled harilik kultuurihuviline naisterahvas, kes eelistab draamasid märulitele, siis on ootused kõrgel. Ma kahjuks ei tea, kas harilik kultuurihuviline naisterahvas, kes Artises või mõnes muus kinos seda filmi vaatama satub, tunneb, et teda on petetud. Mõni tunneb kohe ja jalutab poole seansi pealt minema, nagu juhtus esimese Tallinna linastuse ajal. Mina vaatasin selle ponnistuse lõpuni. Ilmselt on kannatlikke naisi, kes on valmis režissöör Pawlikowskile veel teise ja kolmandagi võimaluse andma, vabandades looja impotentsusprobleeme stressi, vähese raha, liigse erutuse või veel millegagi, kuid jätame need naiivsused. Loll, kes vabandusi ei leia.
Paweł Pawlikowski alustas lühikeste dokumentaalfilmidega, debüütmängufilm „Viimane lootus” („Last resort”, 2000) pälvis mitmeid festivaliauhindu ja nominatsioone, Pawlikowski nimetati lootustandvaimaks nooreks tulijaks ning tema teine mängufilm täitis ootused. „Minu armastuse suvi” („My Summer of Love”, 2004) pärjati toona Briti aasta parimaks filmiks. „Naine Ladina kvartalist” on tagasilangus, äpardus, higine käperdamine täiskiilutud ühissõidukis, kramplik, stamplik ja jampslik.
