Filmimaailm
Filmifestivalid juunis-juulis endise Nõukogude Liidu territooriumil
29. maist 3. juunini peetud Andrei Tarkovski nimeline VI rahvusvaheline filmifestival „Peegel” („Zerkalo”) toimus Ivanovo oblasti linnades Ivanovos, Jurjevetsis ja Pljossis (http://tarkovskyfest.ru/). Festivali president on Pavel Lungin ja programmidirektor Andrei Plahhov. Aukülalistena osalesid festivalil Nuri Bilge Ceylan Türgist, Carlos Reygadas Mehhikost ja Aleksandr Sokurov. Võistlusfilmide žüriisse kuulusid sageli Tarkovski mantlipärijaks nimetatud Andrei Zvjagintsev, Michael Haneke „Armastuses” näidelnud Dinara Drukarova, inglise režissöör Roger Christian, Sokurovi „Faustis” peaosa kehastanud sakslane Johannes Zeiler ja Lungini „Dirigendi” nimiosatäitja leedukas Vladas Bagdonas. Peaauhind anti Sergei Loznitsa sõjadraamale „Udus”.
3. – 10. juunini peeti Sotšis 23. „Filmitauros” („Kinotavr”, http://kinotavr.ru/ru). Festivali peaprodutsent on Aleksandr Rodnjanski ja programmidirektor Sitora Alijeva. Publikuhuvi äratasid Vassili Sigarevi („Elada”), Aleksei Mizgirjovi („Konvoi”), Boriss Hlebnikovi („Kuni öö ei lahuta”) ja Aleksandr Proškini („Lunastus”) uuemad filmilavastused. Samas võis tutvuda Karen Šahnazarovi filmiloomingu retrospektiiviga. Põhižürii tööd juhatas Vene Föderatsiooni rahvakunstnik režissöör Vladimir Hotinenko. Grand prix’ võitis Pavel Ruminov draamaga „Olen su kõrval”.Miks see maailm küll kummuli käis?
Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni
Luulet, sealhulgas ka eesti mängufilmides kõlavat, ei saa mõõta marga- ega süllapuuga. Sestap olen järjestamise kriteeriumiks võtnud luulekatkendite sobivuse filmi, stseeni mõju vaatajale ja kindlasti ka allteksti, sest lihtsalt niisama, sõnailu pärast pole ükski Eesti režissöör näitlejat filmis deklameerima pannud.
Luule ei ole eesti filmides kuigi sage külaline, aga seda mõjuvamad ja meeldejäävamad on nende kahe kultuuriharu kohtumised olnud. Kahjuks on eesti filmidele iseloomulik luuletuste autorsusele osutamata jätmine, mistõttu kasutasin täpsete andmete hankimiseks paljude ekspertide abi. Tänan neid kõiki!
1. „Kevade” (1969, režissöör Arvo Kruusement)
„Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa”
Arno Tali (Arno Liiver) aitab Tõnissonil (Ain Lutsepp) lauluraamatust pähe õppida salmi, millest nii raamatus kui filmis edastatakse vaid neli esimest rida. (Edasi läheks muuseas nii: „Kes tuuli, pilvi, taevast, / kõik hästi valitseb, / küll see sind päästab vaevast / ja su eest muretseb.”) Aga loeb selle ka ise ette, kui kontrollitakse, kas ta Tõnissoniga koosolemise kohta ei valeta.
Nii saab „Kevades” luulest tõe, aga ka sõpruse kriteerium. Tähendusväli avardub tundmatuseni, neli banaalset ja küündimatut rida muutuvad millekski hoopis kõrgemaks ja kirkamaks. Sellega stseeni paljutähenduslikkus veel ei piirdu. Salmi päheõppimise ajal mõtleb Tõnisson ju hoopis parunivõsude parve põhjalaskmisest – seega aetakse tagurliku religioonisirmi varjus edumeelset vabadusvõitluse asja.Paneme minema! ehk Kaheksa kevadist pääsukest filmitudengite mängumailt
Tudengifilmide kogumik „Alguses oli sõna … ja siis sündis film”. BFM, 2012.
Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna magistritöödest kokku pandud filmikassett kahel kettal kaheksa lühimängufilmiga on tähelepanuväärne sündmus meie kultuurielus ja ka Eesti filmiloos. Filmitehniliselt ja -kunstiliselt on tavalise vaataja silmis (kes ongi olulisem vaataja kui kriitik/asjatundja/spetsialist, kes rohkem „vigade” leidmisele seadistatud) kõik filmid head ja väga head, üllatavalt ühtlase tasemega ning moodustavad koos ka üsna korraliku terviku. Seda kindlasti tänu väga headele õpetajatele ja juhendajatele, eesotsas Jüri Sillarti, Peeter Simmi ja Valentin Kuigiga, keda on kõikide filmide (välja arvatud viimane, kus on teised nimed) lõputiitrites ka ilusasti tänatud.
Nii et „Eesti filmi tulevik on helge!”, nagu kasseti tagakaanele ka trükitud, ja noortel filmitegijatel õpipoisi eksamid tehtud ning selli-, kui mõnel mitte juba meistripaberid taskus. Nii et keskendugem rohkem filmide sisule, sest sõnum (hoolimata filmikeele mõningastest erisustest ja võimalikest „vigadest”, mida fikseerigu teised, kui tahavad) jõuab eranditult kõigi filmide puhul pärale. Mõnes filmis kohe, mõnes mitte päris kohe; mõne puhul tuleb ka tükk aega mõelda, et no mis see siis nüüd oli? Aga kes on filmi tähelepanelikult vaadanud, oskab mõelda ja tahab aru saada (mitte ei löö käega ega kehita õlgu), sellele on peale emotsionaalse laengu sõnum kättesaadav küll.
