Pierre Jouve’i fotonäitus „Pariisi tume külg” Kiek in de Kökis 12. VI – 4. IX.

Teisipäeval avati Kiek in de Köki muuseumis prantsuse dokumentalisti, fotokunstniku ja kirjaniku Pierre Jouve’i fotonäitus „Pariisi tume külg” („The Dark Side of Paris”).

Pierre Jouve sai 2006. aastal Pariisi politseiprefektilt erakorralise loa jäädvustada oma kaameraga ühe aasta jooksul päevaseid politseioperatsioone. Juba mõne päevaga avastas Jouve ehmatava, varem mitte nähtud Pariisi, täis vahistamisi ja igat liiki kuritegevust. Tööülesanded viisid pildistaja ühiskonna ääreala miljöösse, mis jääb tavaliselt inimestele varjatuks. Oma reidil ei kohtunud Jouve mitte ainult ohvrite ja süüdlastega, vaid nägi ka õigusemõistmisega tegelevate asutuste tööd, nende igapäevavõitlust vägivalla vastu.

Pierre Jouve’i momentvõtted, mis politseinike ja päästemeeskondade operatsioonide ajal tehtud, on ühtlasi dokumendid ja tõendusmaterjal. Seejuures mõjuvad tema fotod peaaegu maalilise esteetikaga. Kohati kiirgavad väljapandud tööd otsekui kuulsate meistrite aurat – nii oskuslik on mäng valguse ja varjuga, pealispinna ja struktuuriga. Pildi tegelik sisu avaneb selle erilise esteetika taustal alles pärast täpsemat vaatlemist. Pierre Jouve (sünd 1943) on endine rahvusvahelise pressi ajakirjanik, fotograaf, kirjanik, stsenarist ja režissöör. Muu hulgas on ta teinud dokumentaalfilmid Jacques Chiracist, Jean-Marie Le Penist ja François Mitterand’ist.

Kaneto Shindō seitse aastakümmet käru ja kaamera kõrval

Veel 65 aastat tagasi tunti väljaspool Jaapanit saareriigi filmitegijatest peamiselt Kenji Mizoguchit, Yasujirō Ozut ja Akira Kurosawat, kuigi võimekaid ja tõsiseltvõetavaid kineaste oli tollal vähemalt tosinkond.

Kenji Mizoguchi (1898–1956) alustas 1920. aastal filminäitlejana, debüteeris režissöörina aastal 1922 ning jõudis 1935. aastaks lavastada 55 filmi (millest vaid kuus on säilinud). Ise peab ta oma filmikarjääri tõeliseks alguseks 1936. aastat, kui kinno jõudsid esimesed kassahitid „Osaka eleegia” ja „Õed Gionist”. Enne Teist ilmasõda valmis kolmas tähtteos, tundeküllane draama „Hilised krüsanteemid”. Paraku jäi Jaapani filmiturg veel pikkadeks aastateks äärmiselt isoleerituks. Mizoguchi rahvusvaheline maine hakkas kiirelt tõusma pärast tavatut kummituslugu „Vihma ja kuupaiste lood” („Ugetsu monogatari”, 1953) ja ajaloodraamat „Valitseja Sanshi” (1954).

Peaaegu kõik Yasujirō Ozu (1903–1963) filmid jutustavad keskklassi jaapani perekonnast: lapsed kasvavad suureks, üks vanematest sureb, mõni õdedest-vendadest hakkab isa või ema eest hoolitsema ja jääb üksikuks; või siis on vanemad lahutanud ja isa tuleb tagasi; või lähevad vanemad külla suurlinnas elavatele lastele, näevad, et kõik polegi nii suurepärane, nagu neile on räägitud, ja pöörduvad tagasi oma külakesse. Ozu minimalistlikud ekraanilood vananemisest, unistuste kaotamisest ja elust pidevalt muutuvas ühiskonnas („Hiline kevad”, „Tōkyō lugu”, „Triivivad kasvud” jt) näivad äravahetamiseni sarnased. Klassiku hauakivil on vaid vana hiina kirjamärk, mis tähendab „mitte midagi”.

Kauge tähe juurde kohale jõudes leitakse insenerideks nimetatud jumalate asemel vaid surnukehad.

Arvata, et „Prometheus” peegeldab inimkonna algust, on sama lihtsameelne kui arvata, et „Gladiaator” on tavaline mõõga ja sandaalide seiklus või pidada „Thelmat ja Louise’i” eeskätt amerikaanat propageerivaks semufilmiks. Nimetatud filmide temaatiline ja esteetiline mitmekesisus näitab, et režissöör Ridley Scott oskab tegutseda meisterlikult suvalises Hollywoodi žanris ning tema legendaarne kompulsiivsus aitab puhastada aastakümnetepikkuse kasutamisega viledaks kulunud süžeepöörded oma platooniliste südamikeni. Tulemuseks on filmid, mis on nauditavad, kui neid vaadata, popkornikarp süles ja aju unerežiimil, ning ka aktiivselt, nii et assotsiatsioonide tulv veel nädal aega hiljemgi rahulikult magada ei lase.

Popkornivaataja seisukohalt on „Prometheus” perfektses 3D-tehnikas, imekaunite efektide, heade näitlejate, ent lonkava struktuuri ja ajuti ebaloogilise stsenaariumiga kassafilm. Nõudlikum vaataja võiks „Prometheusest” maksimumi kättesaamiseks tutvuda kõigepealt Ridley Scotti 1979. aastast pärit läbimurdefilmiga „Tulnukas” („Alien”). Scott on küll korduvalt kinnitanud, et „Tulnukaga” seob „Prometheust” vaid „tükike DNA d”, ent nagu „Prometheus” meile esimesest stseenist alates näitab, võib taoline side avada väga põhimõttelisi saladusi. „Tulnukas” on eeskätt psühhoanalüütiliselt tõlgendatav film, mille keskmes on emaduse, sünnitamise ja seksuaalsusega seotud ängid. Filmi põhiantagonist, H. R. Gigeri disainitud tulnukas, on oma elu esimeses faasis hapet pritsiv kombits-vagiina, mis halvab kaevanduslaeva Nostromo tüürimehe Kane’i (John Hurt). Seejärel „sünnib” Kane’i kõhust falliline, ent õõvastavalt õrnroosa tulnukbeebi, millest kasvab kiiresti hiiglaslik, kahesuine koletis. „Tulnuka” peakangelane laevnik Ellen Ripley (Sigourney Weaver) peab seejärel üheaegselt võitlema nii laeva meeskonda väheväärtusliku inimressursina käsitleva androidi Ashi (Ian Holm) ja laevaarvuti Emaga kui ka laevnike arvu pidevalt hõrendava tulnukaga. Läbivad reproduktiivsed metafoorid, alates Kane’i „vägistavast” kombitsvagiinast kuni hüperkapitalistliku korporatsiooni huve täitva laevaarvuti nimeni, ei jäta kahtlust, et „Tulnuka” keskmes on vägistamise, emakssaamise ja elu loomisega kaasnevad hirmud. Mis siis, kui mind kaitsev eestkostja armastab tegelikult kedagi teist? Mis siis, kui mu liha ja veri pöördub minu vastu? Mis siis, kui minu ja mu järeltulija vahel on ületamatu kuristik, mis teeb teineteisemõistmise võimatuks?