Mikk Rand: „Rõhutan selles talgufilmi protsessis kõige rohkem hariduslikku külge”

Täna õhtul kell 20.11 esilinastub Tallinna kinodes Kosmos ja Sõprus ning üldse Eestis kokku 111 ekraanil korraga maailma esimeseks talgufilmiks nimetatud täispikk linateos „Täitsa lõpp”. Esilinastusele järgneb Eesti-Iirimaa jalgpallimatši ühisvaatamine kümmekonnal suurel ekraanil. Mikk Rand on olnud algusest peale filmi „Täitsa lõpp” tegemise juures kui idee autor, peaprodutsent ja üks režissööridest. Kes veel olulisematest tegijatest selle filmi võtmise juures osalesid?

Mikk Rand: Peab ütlema, et me pole režissöörid, vaid nimetame ennast režissöörideks-juhendajateks. Talgufilm tähendab seda, et kaasa tegi palju vabatahtlikke ehk talgulisi ka olulistel positsioonidel nagu režissöör, operaator või kunstnik. Režissöörid-juhendajad olid René Vilbre, Ilmar Raag, Jaak Kilmi, Arbo Tammiksaar ja Rasmus Merivoo, peale nende tegutses veel suur hulk talgulisi.

Illimar või tähesõjad? Milles küsimus? Tänini on kirjandusõpetajad ainsad, kes kooliprogrammis mingilgi moel filmi põhimõisteid käsitlevad ja filmi vaatama õpetavad, kusjuures nende ettevalmistus ülikoolides ei sisalda filmiõpetust grammigi. Filmi tuleb analüüsida teisiti kui raamatut. Nii raamat kui ka film on mitmeid tõlgendamisteid tulvil. Raamatut lugedes võib iga noor ise ette kujutada, milline on Ravic, kes Pariisis jalutab, või kuidas näeb välja Jane Eyre. Filmis esitatakse kunstniku-, operaatori- ja režissööritööga oma nägemus, kuid sümbolite keel mängib siingi. Emakeeleõpetaja ei ole ehk kõige pädevam analüüsima, millal kasutatakse filmis Ameerika, millal Euroopa kaadrit/plaani, milline muusika ja miks on valitud, mis juhtub kaamera taga, kuidas on eriefektid tehtud ning millist emotsiooni on nendega taotletud.

Ma olen maakas. Just nii tutvustan ennast inimestele, kes mind ei tea. Või neile, kes teavad, on see väike meeldetuletus, et ma võin olla mõne linnakombe unustanud. Sellepärast, et elan suurema osa aastast maal.

„Maakas” on linnakate veidi ülbe ja üleolev väljend maal elavate inimeste kohta. Selles väljendis on ka hinnang, et neile seal ei maksa midagi väärtuslikku viia. Kultuuri mõttes. Neile piisab rahvateatrist või äärmisel juhul mõnest professionaalsest jalaga tagumikku tagumise etendusest. Neil puudub hea maitse ja äärmisel juhul võiks neile näidata mõnd lamedat Hollywoodi filmi, kui oleks koht, kus seda teha. Aga ülbe linnakas unustab, et elanikkond maal on muutumas ja seda tänu internetile. Talumajadesse on elama asunud mingi kummaline seltskond inimesi, kes on põgenenud linna kõledast keskkonnast looduse kõikehõlmavasse rüppe. Nad on enamasti kõrgelt haritud ja väga teadlikud kultuuritarbijad. See pole muidugi mingi massiline ühesuunaliiklus, aga elanikkond maal on vahetumas, kahjuks ka vähenemas.

Filmifestivalid pole mitte ainult rahvusvahelised, vaid ka rahvuslikud, näiteks Ungaris, eesmärgiks selgitada omakeelsed aasta parimad. Peale selle annavad mitmesugused institutsioonid filmidele oma auhindu. Soomlased alustasid filmi-Jusside andmist juba 1944. aasta sügisel, kui suur sõda alles kestis. Rootslased jõudsid oma Guldbaggedeni 1964., Šveits alles 1998. aastal. Nõukogude Liidus lubati pärast Stalini surma regionaalseid filmifestivale. Et kolm Balti riiki separatismi ei kalduks, liideti selle festivaliga Valgevene. Nii seda festivali nimetatigi: Balti liiduvabariikide ja Valgevene filmifestival.

Algav aasta 2012, mis toob Eesti filmirahvale mõningase põhjuse taas pidutuju tunda, on seinakalendris juba ette keeratud. Tänases Sirbis kirjeldavad eesti filmi tublid asjatundjad eri vaatenurgast meie rahvusliku kinematograafia ees seisvaid küsimusi ja küsitavusi, edasise tegevuse vajadusi ning võimalusi. Need on peamiselt hea tuleviku-usuga kirjutatud lood.

Niisiis Eesti filminduse 100. aasta on ukse ees. Kui heita lävepakul seistes pilk korraks tagasi, siis võib julgelt tunnistada, et võrreldes aastaga 2002, mil tagasihoidlikult tähistasime eelmist ümmargust filmisünnipäeva, on asjade seis hoopis teine ja parem. Olgu pealegi, et sama 2002. aasta kodumaise filmi „Nimed marmortahvlil” saavutus – tõusta kinokülastuste tippu rohkem kui 130 000 vaatajaga – on hiljem tehtud filmidele jäänud ületamatuks. Omakeelse filmi vaatajate arv on tiira-taara kõikunud ja aastati valmivate filmide arvukus pole kaugeltki stabiilne, aga õige paljud asjad annavad tagasivaateperspektiivis põhjust heameelt tunda. See ei tähenda kaugeltki asjade tänase seisuga rahuldumist.

Mobiilsideoperaator EM T prognoosi kohaselt on pool uutest Eesti mobiiltelefonidest 2011. aasta lõpuks nutitelefonid. Paari aasta pärast saab iga Eesti telefoniomanik seega tehnoloogia poolest vaadata filme ja telesaateid oma taskukinos. Taskukinole sekundeerivad käsikino (tahvelarvutid), sülekino (sülearvutid), kodukino (televiisorid, mängukonsoolid jms), veebikino jne. Kõigi nende eripäraks on see, et liikuv pilt edastatakse digitaalselt. Võib ennustada, et ka kinod on mõne aasta pärast läinud üle digitaalsele projektsioonile, seni kasutatakse Eesti kinodes seda vähestes saalides. Kogu Eesti ringhääling läks täisdigitaalseks juba aastal 2010.