Inimelu võlu ja vaev, rassipuhtus ja koolera
Režissöör Klaus Härö „Uues inimeses” ähvardab Gertrudi (Julie Högberg, keskel) sundsteriliseerimine. repro
Soome režissöör Klaus Härö mõjus draama „Uus inimene” („Den nya människan”, 2007) algab aastaarvuga 1951, mis on filmi stsenaristi Kjell Sundstedti süniaasta. Aastail 1935–1975 kehtisid Rootsis seadused, mis lubasid inimesi steriliseerida ilma asjaosaliste endi nõusolekuta. Nelja aastakümne jooksul teostati ligemale 63 000 seda laadi operatsiooni. Pool tehti väidetavasti vabatahtlikult, ülejäänud viidi läbi sunniviisiliselt või siis psühholoogilist mõjutamistaktikat kasutades.
Kas fopaa toob õnne?
PÖFFi avamise äpardustest hoolimata kulgeb festival tänavu palju sujuvamalt kui nii mõnelgi aastal.
Traditsiooniliselt oli ka sel aastal PÖFFi avatseremoonia esimene pool totaalne kaos ja liivajooksmine. Vaene Tiina Lokk tundus vahepeal isegi sel määral heituvat, et näis pisaratega võitlevat. Siit moraal: ärge kavandage pikki igavaid kõnesid mingi arvutiasjanduse saatel! Veniva, igava ja piinliku žüriide tutvustamise asemel oleks saanud võistlusprogrammides osalevate filmide klippidest teha ikkagi tõelised tutvustavad klipid, praegusel kujul näidati saali kogunenud publikule lihtsalt suvalist mõnesekundilist juppi filmist, mis vaatajale mitte midagi ei ütelnud. Ainus klipp, mis ehk klipi mõõdu välja andis, oli Jan Uuspõllu lõik, teised olid täpselt nii pikad, et võis filmi pealkirja ära lugeda. Värvid olid kõigil klippidel samuti kadunud kuskile ööpimedusse. Võiks ju oodata, et kümme aastat kogemust on õpetanud avatseremooniat korraldama nii, et ei tekiks tunnet, nagu oleksime sattunud aktiivse küla taidlusgrupi entusiastide laadapalaganile.
Brežnevi aja lõpu suve näitav dramaturgiapärl
Olümpiamängude ajal Moskvast välja veetud joodikuid, taskuvargaid ja litse kujutav Arvo Iho film „Karusmari” on omalaadne poliitromanss ja ajastudraama.
Meelas külanaine Anna (Uljana Lapteva) ja põrandaalune kunstnik Boriss (Dmitri Pevtsov) 101. kilomeetri idüllis. KAADER FILMIST