Katoliiklik kaemus kõhklevasse hinge
Jessica Hausneri film on jahe ning aeglane sissevaade katoliiklikku palverändurite maailma.
Mängufilm „Lourdes” (AustriaPrantsusmaa-Saksamaa 2009, 96 min), režissöör ja stsenarist Jessica Hausner, operaator Martin Gschlacht, monteerija Karina Ressler, kunstnik Katharina Wöppermann, produtsendid Philippe Bober, Martin Gschlacht, Susanne Marian. Osades Sylvie Testud, Léa Seydoux, Bruno Todeschini, Elina Löwensohn jt. Linastub kinos Artis.
Peategelasteks on siin elule jalgu jäänud alandlikud palverändurid, keda vaevab enamalt jaolt mingi tõbi või on neid tabanud muserdav õnnetus, mis on nad jätnud vigaseks ihult või hingelt. Nende tarvis on loodud terve katoliiklik äriimpeerium – palverändurite bisnis, millest vagurad imelootjad usinalt aastast aastasse, osa võtavad. Mõni ei usu enam isegi sellesse, et tervenemine on võimalik, mõni on hakanud kaotama usku jumalasse, kuid üks on kõigile palveränduritele ühine – nad kõhklevad. Nad otsivad vastuseid küsimustele, mille peale preestrid oskavad vastata vaid, et elu on juba kord selline ja Issanda teed on imelikud. Sellest ei ole suuremat abi, see ei puhu kustuvaid lootusi kuigivõrd ereda leegiga lõkkele.Kõrvalepõige meile tundmatusse jaapani animatsiooni
18. XI kinos Sõprus „Iha, seks ja armastus: erootiline jaapani indie-anima” 20. XI kinos Sõprus „Jaapani indie-anima: fantaasia ja fanfaarid”
Tõusva päikese maa on paljudele tuntud oma tugeva animatööstusega. Isegi Tove Janssoni muumitrollid leidsid oma tee teleekraanile just nimelt Jaapanis. Hayao Miyazaki fantastilised maailmad, mida publik tunneb filmidest „Minu naaber Totoro” või „Vaimudest viidud”, on lummanud nii väikseid kui suuri. PÖFFi „Animeeritud unistused” on tänavu keskendunud jaapani animatsiooni esitamisele, kuid vastupidi anime-buumile on kõnealune programm läinud sootuks teist teed. Tänavuses eeskavas ei näe „Anpanmani”, „Tähepoissi” ega „Akirat”. Seekordne fookus ei keskendu mitte kommertsanimatsioonile, vaid katsetuste käigus sündinud kõrvalvooludele.Kus on kultuurisaadete veri ja pisarad?
29. oktoobri „Ajavaod” ETVs, kus Mati Talvik pühendus Jaan Tõnissonile ja Postimehele, sundis otsekohe kõrvu kikitama. Tõnisson nimetas end üheks „liht-ohakakitkujaks eesti ajakirjanduse põllul”, tunnistas, et „see ei ole mitte üks armas amet”, kuid et ta on „oma seisukorraga täiesti rahul”.
Kus need ohakakitkujad praegu on?
Üleriikliku trükiajakirjanduse (ja e-meedia) põlluga on asi ühel pool: mingit aednikku pole, umbrohi lokkab nagu ise tahab. Teles ja raadios seevastu eksisteerib rahvusringhääling, mis hoiab ise korda majas ja oma võrdlusvõimaluse tõttu ei lase ka erakanalitel lausa takjate ja karuputkedena lokata.Eesti film Eesti kinos
Kaljo Kiisk kaante vahel ning kinodes Sõprus ja Athena.
Filmiajakirjanik Andres Laasik kirjutas Kaljo Kiisast mahuka loomingu- ja eluloolise raamatu „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast” (Eesti Päevaleht, 2011. 512 lk).
13. novembril taaslinastus Tallinna kinos Sõprus ja 14. novembril Tartu kinos Athena film „Vana mees tahab koju”. Üritus oli pühendatud ühe väljapaistvama eesti filmilavastaja, filminäitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa mälestusele. See oli juba teine üritus eesti filmikunsti ajalugu käsitlevate filmiõhtute „Räägi, mälu! Eesti filminäitlejate kullafond” reas. See on sari, mille avalöögiks oli Evald Hermakülale pühendatud esitlus ja mille peamiseks eestvedajaks on kino Sõprus. Sarja õhtud juhatab sisse sõnaline osa meenutuste ja mälestustega, mida suurel ekraanil ilmestavad lõiked filmirollidest. Järgneb filmivaatamine.„Eesti film 100” retrospektiiv Prantsuse filmoteegis
Kultuurifestivali „Estonie Tonique” raames algab kolmapäeval 23. XI Prantsuse filmoteegis (La Cinémathèque française) Pariisis Eesti filmi liginevale sajandi juubelile pühendatud tagasivaateprogramm. Avafilm on Theodor Lutsu 1927. aastal valminud tummfilm „Noored kotkad”, mille esitust saadab rokkansambel Kosmikud.
Rõõmu valmistab tähelepanu, mida kinematograafia sünnimaal osutatakse ühe väikese Euroopa riigi filmikunstile. Retrospektiivi „Les 100 ans du cinéma estonien” avaõhtut austavad oma kohalolekuga Prantsusmaa kultuuriminister Frédéric Mitterand, filmoteegi president Constantin Costa-Gavras, Prantsuse Instituudi juht Xavier Darcos ja filmoteegi tegevdirektor Serge Toubiana.Islandi filmikunst ja Baltasar Kormákur
XV Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil on eritähelepanu all Islandi paari viimase aasta filmid. Kolmest tipplavastusest koosneva retrospektiiviga on esindatud saareriigi mainekaim ja ühtlasi produktiivseim kineast Friðrik Thór Friðriksson, kes on tänavuse PÖFFi elutööauhinna laureaat.
Veel kolm aastakümmet tagasi oli islandi filmikunst väljaspool kodumaad peaaegu tundmatu. Ometi avati saarel esimene kino juba aastal 1906, esimene film tehti 1921. Läbimurre rahvusvahelisele filmiareenile algas pärast 1980. aastat, kui alustasid oma filmikarjääri kolm kanget Ágúst Gudmundsson (sünd 1947), Hrafn Gunnlaugsson (sünd 1948) ja Friðrik Thór Friðriksson (sünd 1954). Üks esimesi kassahitte oli Gudmundssoni eepiline „Maa ja pojad” (1980), tema loomingu ülejäänud pärlid on Moskvas auhinnatud draama „Tants” (1998) ja tragikomöödia „Kajaka naer” (2001). Stockholmi ülikoolis teatri- ja filmikunsti tudeerinud Gunnlaugsson omakorda üllatas viikingisaagade muinasjutulisest maailmast inspireeritud autorifilmidega (ajalooliste seiklusfilmide triloogia „Kui kaarnad lendavad”, 1984, „Kaarna vari”, 1988 ja „Valge viiking”, 1991), eeskujuks itaallase Sergio Leone makaronivesternid ja jaapanlase Akira Kurosawa suurejoonelised samuraifilmid.
