Von Krahli teatri „13” näitab selgelt, et kui naerame 13aastase üle, naerame tegelikult iseenda üle.

Von Krahli teatri „13”, lavastaja Jim Ashilevi, kunstnik Nele Sooväli. Mängivad Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu, Mari Pokinen. Esietendus 10. VI Tallinnas Kultuurikatla aias.

Teismelised inimesed on tundunud mulle alati ääretult huvitavad. Ja targad. Ise ma seda aega, muidugi, taga ei igatse, sest pole üldse mõnus tunda end vaheldumisi maailma kõige targema inimese ja absoluutse idioodina. Kuigi, ega see tunnete vahelduvvool pruugi vanuse kasvades kaduda, lihtsalt on tekkinud kõrvalpilk, mis keerab kõik need draamad maailmalõpumasendusest huumorietenduseks (kui hästi läheb). Võib-olla teismeliste elu pakubki huvi sellistele „igavesti 13” tüüpidele. Muidugi on lavastust vaadates kohati nostalgiatunne, et, oo, oli jah nii, aga seda, et ma oleksin olnud nüüd kõrvaltvaataja positsioonil, ma küll öelda ei saa. Samad jamad – enesekindluse kõikumine, tõestamisvajadus, lolluste tegemine, kapseldumine, poosetamine, tunnustusiha – on ikka veel aktuaalsed. Nüüd on need lihtsalt teadliku(ma)d ja analüütiline meel (käsikäes eneseirooniaga) areneb ka nii mis mühiseb. Värve on küll ammu rohkem kui must ja valge, ent siiski suudan ka kahevärvilist maailma hinnata ja huvitatult vaadelda. Trollis või kaubanduskeskuses jauravad teismelised (või oma kodus kasvav varamürsik) ei aja mind tavaliselt närvi, pigem on seda suureks kasvamise melodraamat õpetlik ja arendav jälgida – niipalju, kui see on viisakas.

„Snargijahis” on jäänud tortrusevint peale keeramata.

Vene teatri „Snargijaht”, autor Lewis Carroll, lavastaja Saša Pepeljajev ja kunstnik Liisi Eelmaa. Mängivad Ivan Aleksejev, Nikolai Bentsler, Aleksandr Žilenko, Daniil Zandberg, Jekaterina Kordas, Dmitri Kordas, Dmitri Kosjakov, Mihhail Krjatšok, Vadim Malõškin, Anton Paderin, Olga Privis. Esietendus 12. VI endises kinos Helios.

Kui Vene teatri trupp võtab etendada suvelavastuse, on see märkimisväärne. Kui seda ettevõtmist asub juhtima lavastaja Saša Pepeljajev, teeb see lavastuse juba ette intrigeerivaks. Asjaolu, et füüsilise teatri ja tantsukeelsuse eestvedaja Pepeljajev otsustab tuua lavalaudadele keelevirtuoosi Lewis Carrolli „Snargijahi”, võtab aga, ausalt öelda, sõnatuks. Mismoodi võiks küll end lihtsate süžeede eelistajaks kuulutanud Pepeljajev mõtestada poeemi viimase stroofi „Snark oligi Kõmak, kas tead”?¹ Varasem kokkupuude tema töödega viitab ka sellele, et poeem saab kindlasti lahti kangutatud, jupitatud, loodud ja hävitatud, enne kui õhtu käes, ning seda kõike sõnale suuremat tähelepanu pööramata.

Ehk tõmbas Carroll oma mõnusa sõnamaiuse ja -mängulisusega Pepeljajevi tähelepanu endale. Ka Carroll lõhub ja liidab, aga kõik ta trikid on sõnalised ning siit kerkivad esile tõsised tõlkeprobleemid nii selles mõttes, et trupp ei esita „Snargijahi” teksti originaalkeeles, kui ka selles, et Pepeljajev ei rahuldu pelga sõnamängu edasiandmisega. Kõik on vaja veel omakorda ju ka füüsiliselt edasi anda. Pealegi, kui tahta Carrolli sõnaosavust nautida, tasub võtta „Snargijaht” lihtsalt lugemisjärjekorda – soovitan lausa kõva häälega endale ette lugeda, kellaviietee kõrvale mõnus ajaviide.

Nii maadluses kui ka lavastamises on raske, kui oled noor naine ja üritad meeste tööks olnud ametisse trügida.

Tänavu teatri aastaauhindade jaotamisel Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna pälvinud näitleja ja lavastaja Kaili Viidas loob teatrilavadel veenvalt oma maailmu. Mõnes mõttes on tal aga läinud ka päris elus korda luua justkui paralleelreaalsus, sest Eesti teatris pole just tavaline, et noorukesele naisnäitlejale antakse teha suure riigiteatri suveprojekt, nii nagu see oli sellel suvel Pärnu Endla lavastusega „Seljatas sada meest”.

Mida teater sulle tähendab?

Olen viimasel ajal mõelnud ka sellele, miks ma seda ikkagi teen. Arusaamine, mis ja milleks on teater, kõigub mul pidevalt. Mingi aeg mõtlesin, et mis näitlejatel viga, närvitsevad natuke esietenduse ja etenduste eel, lavastaja hirmud on ju palju suuremad, aga hiljuti, kui hakkasime uue lavastusega tööle, sain korraga aru, et näitleja töö on ikka väga raske. Prooviperiood on toredaim – siis otsid, leiutad ja nuputad kõige rohkem –, aga kui hakkavad reaetendused, algab millegi pidev ülessoojendamine ja oled sunnitud iseendas muudkui kaevama. Kui aga kaevata ühte ja sama rada liiga palju kordi, tüütab see ära.