Tšiili sotsiaalpoliitiline skeem on asetatud eesti materjalile liiga kõva kriginaga.

R.A.A.A.Mi „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”, lavastaja Marco Layera (Tšiili), kunstnik Keili Retter ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei. Esietendus 11. VII Jäneda Pulli tallis.

Kui 1990. aastal lõppes Tšiilis Pinocheti diktatuur, oli tulevane lavastaja Marco Layera 12aastane. Juba vabas Tšiilis õppis ta õigusteadust, omandas ka teatrihariduse ja asutas 2008. aastal oma teatri, mis koosnevat tuntumaist Tšiili teatrikoolides hariduse saanud noortest, kelle arvates olevat teatritöös hädavajalik suur poliitiline vastutus. Selle teatriga lõi Marco Layera lavastuse „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”, kus näidatakse mandunud ja taas diktatuuriteele kalduvast ühiskonnast metsa põgenenud teatrirühma, kus on kujunenud veendumus, et nende (1990. aastal revolutsioonilised) vanemad väsisid poolel teel ning on end rasva söönud ja omaenese oksesse lämbumas. Ennast tunnetavad nad aga põlvkonnana, „kes on ilma oma sihita ning kellega pole kunagi midagi juhtunud”. Seltskond võtab sihiks luua näitemäng, mis muudaks maailma, ent upub seda luues vaidlustesse teatriloome meetodite üle ega suuda enda hulgast isegi lavastajat valida (nendega koos metsa tulnud lavastaja on, paraku, surnud ning kogu tants käibki tegelikult ümber tema haua).

Loone Ots on kultuuriloolise närvi ja eruditsiooniga kirjanik ning Ristikivi juba ammusest ajast tema lemmik.

Juurika talu „Karl Ristikivi põlev lipp”, autor Loone Ots, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Mait Joorits, Merilin Kirbits, Veljo Reinik, Kaarel Targo, Sulev Teppart, Terje Pennie, Kiiri Tamm, Eduard Salmistu, Pirjo Levandi, Kristjan Sarv ja Maarius Pärn. Esietendus 18. VII Hanila vallas Pivarootsi külas Juurika talus.

Karl Ristikivi sajandal sünniaastal on kirjanik taaselustatud nii järjejutus kui ka näitemängus. Maalehes käib vist suvi otsa Janika Kronbergi järjejutt avastusretkest Kreekasse ja Itaaliasse kirjaniku jälgedes, Läänemaal Juurika talus mängitakse aga lavastaja Raivo Trassi käe all Loone Otsa näidendit „Karl Ristikivi põlev lipp”. Olgu hakatuseks öeldud, et mõlema žanriga on ka Ristikivil endal olnud väheke pistmist: sellitööd tegi noor Ristikivi just mitme ajalehe sabadesse ning ta on ka sõja ajal Tartus sõber Bernard Kangro pealekäimisel draamateksti proovinud – Vanemuise lavalaudadele „Kenametsa noore Mihkliga” küll jõudmata. Juurika talu on aga kohaseim paik kirjaniku enese elustamiseks: just sealt algas tulevase häitsmemehe ja pärlipüüdja tee suurde maailma ning eneses Rooma koja kodaniku äratundmine.

Hacker on loll, Tuglas laisk ja Adson peab üksi rabama.

MTÜ Tuulekell „Birkenruh’ episood. Kurb armulugu”, autor Loone Ots, lavastaja Ingomar Vihmar ja kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Kersti Heinloo, Kristo Viiding, Ott Sepp, Ingomar Vihmar, Adeele Sepp ja Kati Ong. Esietendus 19. VII Anija vallas Kaunissaare külas.

Kui eesti näidend, liiati veel suvenäidend on keskendatud meie kirjandusloo ja kirjanike kujutamisele, pole midagi head oodata. Meenub vaid kaks seika, kui eesti kirjanik on jätnud laval mängituna positiivse mulje: Kalev Kudu Johannes Barbarusena (Kauksi Ülle „Ah tsusku külh”) ja Mait Joorits Tuglasena („Noor Eesti”). Aga esimeses oli ülejäänud trupp liiga amatöörlik ja teine oli kokkuvõttes liiga nõrk näidend, et neistki pikalt heietada.

Seekord Kehra lähistel oli just Tuglas (Kristo Viiding) dramaturgiliselt kõige primitiivsem, kahvatum ja moonutatum kuju. On väga odav võte panna kirjanik rääkima näidendis teksti, millest umbes poole moodustavad triviaalsed laused nagu „Andke mulle veel üks tass kohvi, uni tikub vägisi laugele” või „Kas teil mett on? Ei ole. Väga kahju”, teise poole aga enda või oma sõprade kõrgkunstilise loomingu tsiteerimine. Võimalik, et esimese kaudu tahab autor rõhutada, et ka kirjanik on inimene, ja teise kaudu, et ta on ikka omajagu üliinimene ka. Aga välja tuleb, nagu ikka sellistel puhkudel, täielik jama: triviaalsus on igav, kõrgstiil piinlik. Laval pole kirjanikku ega inimest, vaid tühi skeem. Seekord oli lugu eriti paha, sest läbiva motiivina tsiteerib Tuglas ikka ja jälle oma juttu hiiglaneitsist ning samastab Underit kangekaelselt sellega, tehes end täiesti lolliks. Isegi Underi Popiks või Huhuuks pidamine poleks olnud nii piinlik. „Tuglasel on endal paaži vaja. Või kammerneitsit,” ütleb Adson näidendis ja see on puhas tõde, mitte iroonia.