Mudaseks trambitud rada viib must-kollase kilelindi juhatusel publiku etenduspaika. Mitte nii, nagu saab tavaliselt taluhoovi, et suurelt teelt sada meetrit ja kohal, käänakute läbimiseks tuleb varuda hoopis kilomeetri jagu pikka meelt. Kannatus võiks lollitamise peale katkeda, aga ei katke – ja mis muud võimalust siis ongi!? Murda reegleid eirates otse läbi padriku kohe siitsamast kostvate häälte suunas? Nii kaoks viimnegi lootus näha metslooma, kelle eest väljapandud liiklusmärgid pikaks kujunenud tee ääres hoiatavad – vaba ja metsik loom inimestele end ju nii naljalt ei ilmuta. Nii nagu ka anima, mida inimese eest varjavad maskina tema enda sotsiaalsed rollid ja segavad tal saamast tõeliseks.

Vaino Vahingu Spiel’ist on saanud müüt, millele ei leia ühest ja ammendavat selgitust. On ainult tema kaasaegsete mälestuste põhjal kujunenud oletused. Kasu, mida mäng võib anda, on igaühele ihaldusväärne. Inimene võib mängides jõuda tuumani, iseenda põhiolemuseni, misläbi muutub ta elu sügavamõtteliselt teadvustatuks. Kui inimene on kunstnik, siis aitab iseendani jõudmine tal saada kontakti kollektiivse alateadvusega, mis omakorda laseb tal luua midagi tõelist.

Vajadus jõuda sisuni viib psühhiaater Johannese tundmuseni, et ürgses ja asustamata kohas võib kõige paremini vabaneda ahistavatest maskidest. Kamp kirjanikke ja näitlejaid järgneb talle, lootes saada tõeliseks. On imetlusväärne, kui hästi ja kui teostatavalt kõlab psühhoanalüüs abivahendina. Niisamuti tekitab imestust, kuidas küll saab see praktikas toimida. Kuidas kõike korraldada ja saada peidetut välja mängima?

Esimest korda katsetab lavastaja Urmas Vadi nii teatraalses, totaalses, muretus komöödiažanris.

Rakvere teatri „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”, autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Laura Pählapuu ja helikujundaja Külli Tüli. Mängivad Üllar Saaremäe, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Margus Grosnõi. Esietendus 8. VI Lääne-Virumaal Kaarel Karmi talus.

„Kultuur on ohtlik!” kuulutab Poeet (Toomas Suuman) näitelaval Kaarel Karmi metsatalu laudas. Kuuldes toda repliiki kui kaua oodatud märgusõna, pillab esireas istuv ekskultuuriminister Jaak Allik prillitoosi põrandale – see mütsatav manifest sütitab teatripubliku, nii haihtub psühhodraama piir lava ja saali vahel. Kas kultuur on ohtlik ummiktee või „päris eluga” kohanematute võltspoos või vaimuinimeste ainuvõimalik modus vivendi? On see veel mängiva inimese küsida või on loodus „karmis Karula laanes, metsakurus suures” juba vastuse andnud?

„Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel” on Urmas Vadi näidend, algselt kirjutatud filmistsenaariumiks „Inimene, mängi!”, ilmunud raamatus „Kohtumine tundmatuga” (kirjastus Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2008), kantud ette Eesti Draamateatri sarjas „Esimene lugemine”. Nüüd on tekst psühhiaater Johannese mängiva inimese otsingutest kohandatud suveteatri lavastuseks. Ohtlikud märksõnad „suvepäevad” ja „suveteater” mõjutavad mängureegleid, tekib üpris ehmatav kontrast Urmas Vadi seniste minimalistlike autorilavastustega, süsteemi lüüakse mõned augud. Pean silmas Tartu Uue teatri triloogiat „Peeter Volkonski viimane suudlus”, „Rein Pakk otsib naist!” ja „Rudolf Allaberdi testament” ning nendega peenelt haakuvat „Minu isa 20 aastat hiljem” Viljandi Ugalas.

Molière: „Kvaliteetinimesed oskavad kõike ilma kunagi midagi õppimata”

VHK ja Theatrumi „Kvaliteetinimene”, autor Molière, tõlkija Lauri Leesi, lavastaja Maria Peterson, kunstnikud Andri Luup ja Maarja Naan. Mängivad Indrek Jõe, Lea Kolde, Saskia Murumaa, Teele Pärn, Kati Ots, Lota Viik, Jonathan Peterson, Ott-Henrik Raidmets, Karmo Nigula, Saara Huimerind, Keiti Roosimägi, Karl Koppelmaa, Kati Ots, Ken Rüütel, Sebastian Talmar, Arnold Kommel, Jakob Tulve, Karl Eerik Valkna, Anna Kristin Peterson ja Maria-Netti Nüganen. Esietendus 15. V Theatrumi saalis.

Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatrikooli tänavune diplomilavastus „Kvaliteetinimene” on hoopis teisest puust kui möödunudaastane „Ninasarvik” või ülemöödunudaastane „Lõõmav pimedus”. Kui kaks viimati nimetatut on mul hinge peal ja ilmselt sinna jäävadki – põhja loksuma, lõpuni väljaütlemata, edasist olemist mõjutama –, siis „Kvaliteetinimene” ujus pigem üle pealispinna: oli ja ei olnud ka, vesi virvendas ja siis see virvendus kadus. Muidugi on näidend ise hoopis teisest žanrist kui Vallejo või Ionesco oma, aga kindlasti on oma osa ka mitte nii kogenud lavastajal Maria Petersonil. Lembit ja Marius Peterson on osanud panna noored inimesed imesid tegema, Maria Petersoni lavastajakäe all valitseb siiski veel suur ebaühtlus.

Ent selles ebaühtluses on ka midagi võluvat: haarav on Maria Petersoni töödele omane kirglikkus ja tahumatus, isegi robustsus. Kuna varsti võtab siin arvustuses nagunii sõna filosoof, siis lubatagu meelevaldselt hõisata, et Maria Peterson on teatrikunsti Derrida, kui Lembit ja Marius Peterson on näiteks Hegelid, kellel on maailm paigas (samas pidevas saamises), või Heideggerid, kes on säravalt poeetiline, sealjuures oma mõtte ja keelega (nt oma ilusate neologismidega) täpsem kui elu. Või kui mitte täpsem, siis tabavam igal juhul. Maria Peterson aga tabab ja ei taba, kusjuures tabamise ja mittetabamise vahekord on hägune. Kuna Molière’i tekstid on iseenesest väga paindlikud, siis nõuavad need lavastajalt seisukohavõttu ja sellele truuksjäämist. Siin tuleb mängu Maria Petersoni teatud ebajärjekindlus ja tuuleliplus (see pole etteheide, pean tuuleliplust pigem positiivseks kui negatiivseks omaduseks), mis astuvad Molière’i paindlikkusega mingisse imelikku suhtesse.