Viljandi teatritudengitele on detektiivlavastus „Pulm” kahtlemata väärt mänguvõimalus.

MTÜ Kultuur Aitab Hingata „Pulm”, autor Kaur Riismaa (EMTA lavakunstikooli XXVI lend), lavastajad Adeele Sepp ja Marika Palm (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lend), pulmakõnede autorid Urmas Vadi, Jim Ashilevi ja Maria Lee Liivak. Mängivad näitlejad Rita Raave, Merilin Kirbits ja Allan Kress, Viljandi kultuuriakadeemia IX lennu näitetudengid Katrin Kalma, Jaanus Tepomees, Rait Õunapuu, Imre Õunapuu ja Hendrik Vissel ning Liisu Krass Tartu Üliõpilasteatrist. Esietendus 8. VI Viljandimaal Õisu mõisas.

Igasuguste segaduste ärahoidmiseks olgu kohe alguses ära öeldud, et Õisu mõisas etendatavas detektiivlavastuses „Pulm” on mõrvar taksojuht. Kui ehitada võdisev mälusild üle eesti teatri vaevavete, siis tuleb tunnistada, et meie teatriloost vaatab vastu päris palju kahtlasi taksojuhte. Meenutagem või 2007. aastal Vanemuises lavale jõudnud krimilugu „Jäine mõrv”, mille puhul Haroldi osatäitja Jaan Rekkor ütles päev enne esietendust ajalehes ausalt välja, et taksojuht tegi.¹ Või siis Eesti Draamateatris Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad”, kus samuti laval salapärane taksojuht. Tõsi, „Pulmas” võib taksojuhi veretöö motiiv jääda vaatajale ehk pisut hämaraks, ent kõige tõenäolisema seletusena tasuks ilmselt kaaluda võimalust, et pulma kontvõõraks kiirustanud klient ei soovinud nagu kord ja kohus oma taksoarvet tasuda ning sai selle eest karmi, ent õiglase karistuse.

Inimesel, kes otsib „Pulmast” emotsionaalset teatrielamust, tuleb arvestada kahe tingimusega: päriselus peab ta kindlasti nautima pulmades käimist ning tundma kriminaalkirjanduse (ja kõigi selle produktide: tele- ja teatrilavastuste, filmide jm) vastu keskmisest suuremat huvi. Vastasel korral pakub nähtav siiski vaid põgusat intellektuaalset pinget, et kuidas ühte või teist teemat on selles lavastuses lahti harutatud, aga ei enamat. Kui ma nüüd sobran oma hallide ajurakkude keskele peidetud facebook’is, siis esimese hooga ei meenu sõprade-tuttavate seast just palju neid, kelle puhul oleks mainitud kahest tingimusest esimene täidetud.

Seni filminäitlejana tuntud Arvo Kukumägi on uues ampluaas hästi kodunenud.

Teatri Kukun Ikka „Kaheksa varbaga kuningas”, autor Andrus Kivirähk, näitejuht Kalju Orro. Mängivad Arvo Kukumägi ja Piret Kalda. Esietendus 10. V Tallinnas rahvusraamatukogu konverentsikeskuse suures saalis.

Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku möödunudaastase dokfilmiga „Kuku: mina jään ellu” võrreldes näeme laval märksa bravuurikamat ja atraktiivsemat selli, ehkki mingi paadialuse aura hõljub Arvo Kukumäe ümber ka siin, laiaks venitatud, ent sisemise sügavuseta mänguruumis. Hamletlik „olla või mitte olla” dilemma teda ei vaeva. Kukumägi ON. Esietenduselt jäi isegi mulje, et autori etteütlemist oleks võinud olla vähem, aga küllap teadsid Kukumägi ja Kivirähk ise paremini, mida ja millal vaja.

Lugu ise on nii lihtne, et selle kokkuvõtmiseks piisab kahest lausest. Endine näitleja, praegune asotsiaal Valdek saab sedavõrd suure külmakahjustuse, et kaks varvast tuleb amputeerida. Haiglarežiimi peale sunnitud karskusperiood paneb ta tegelema ainsa kasuliku tegevusega, mida ta oskab – näitlemisega. Ainsaks, ent see-eest oivaliseks partneriks on Sanitar (Piret Kalda).

Näitekirjanik Mihkel Seeder põimib oma huvi teatri ja saksa kultuuri vastu.

Noore näitekirjaniku Mihkel Seedri näidend „Überfisch” võitis 2011. aastal Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näidendivõistlusel grand prix’. Tänavu märtsis jõudis Viljandi Ugalas lavale tema 2010. aastal Eesti Teatri Agentuuri noortenäidendite võistlusel esimese auhinna pälvinud „Väga vihane mees”. Seeder õpib Tartu ülikoolis saksa kirjandust ja teatriteadust, pool aastat veetis ta Saksamaal Göttingenis, kus tutvus lähemalt saksa teatrieluga ja osales mitmesugustel loovkirjutamiskursustel. Samuti töötab Seeder Eesti Draamateatri kirjandustoas toimetajana ja õpetab Drakadeemias näidendikirjutamist. Tema näidendeid on loetud ette Tartus konkursil „Sahtlist välja” ja Riias Läti Rahvusteatris.

Oma sõnade kohaselt oled inimene, kes ei oska öelda „ei”, seepärast oled elus jõudnud tegeleda kõiksugu asjadega. Oled sa suhtunud pakutavasse alati kui uude huvitavasse võimalusse, mille peaks kindlasti ära proovima, või on see olnud pigem teadlik eneseotsing, et mis see siis ikkagi on, millega peaksid tõsisemalt tegelema?

Pean end impulsiivseks inimeseks, minu otsused sünnivad peamiselt emotsioonide ajel: keegi teeb ettepaneku, mul on hea tuju, nõustun pikemalt järele mõtlemata. Samas nimetavad minu vanemad – ja nad pole ainsad – mind äärmiselt pragmaatiliseks ja kalkuleerivaks inimeseks: ükski minu otsus ei sünni põhjaliku analüüsita. Võta nüüd kinni, kellel on õigus.

California publikule näidati mitmenädalasel turneel kolme eesti nüüdistantsulavastust.

Neli tantsijat Eestist – Alexis Steeves, Helen Reitsnik, Rain Saukas ja Tiina Mölder – ning mina tantsu-uurija ja -kriitikuna maandusime 8. mai hommikul San Francisco lennuväljal, et teha kaasa turnee „From Estonia with Love” („Armastusega Eestist”), mille esinemispaikadeks olid Santa Cruz, San Francisco ja Los Angeles. Armastusest sellel ringreisil puudu ei tulnud, ei osalistel ega ka pealtvaatajail.

Ettevõtmise ellukutsuja oli California koreograaf Cid Pearlman, kes töötas õppeaastal 2009–2010 Tallinna ülikoolis külalisõppejõuna. Et Eestis veedetud aeg läheks täie ette, ei päädinud Pearlmani tegevus üksnes õpetamisega. Huvitatud kultuurilistest erinevustest ja nende erinevuste väljendumisest tantsijate liikumises, valis ta välja kolm eesti tantsijat (Tiina Möldri, Helen Reitsniku ja Rain Saukase) ning kaks ameeriklast (Eestis elava Alexis Steevesi ning oma elukaaslase David Kingi). Koos toodi 2010. aasta kevadel lavale tantsulavastus „This is what we do in winter” („See, mida me talvel teeme”).

Kuna kolm Eestis antud etendust, mida meie kultuuripoliitika ühele nüüdistantsulavastusele keskmiselt võimaldab, ei olnud piisavad, et lavastus jõudnuks küpseda ja meeskond jäänuks oma töö tulemusega tõepoolest rahule, siis polnud muud, kui tuli kutsuda tantsijad Californiasse ja jätkata lavastuse elulugu sealsetel lavadel. Et aga Euroopa Sotsiaalfond ja sihtasutus Archimedes otsustasid toetada Eesti tantsu-uurimise sfääri, sain DoRa programmi noorte teadlaste lähetuse raames tantsijatega kaasa ka mina.